Lõpp on lähedal!

Tere kõik sõbrad! :) 

Olen viimast semestrit siinpool ookeani ja seega üritan oma blogis ka siinseid viimaseid sündmusi kajastada. Kui arvate, et mulle on kohale jõudnud, et see on mu viimane semester siin ülikoolis ja ees ootavad elu uued etapid, siis eksite! Olen põnevil, ootusärevuses, kuid samas üritan ka viimast võtta. Kõigest möödunust ja veidi ka tulevikust räägin teile nüüd lähemalt.

Kõigepealt siis käisin tänupühi pidamas Phoenixi külje all asuvas linnas nimega Cave Creek, Arizonas. Lendasin oma ühe tiimikaaslasega tema vanemate juurde, kes mind lahkelt vastu võtsid. Lend läks väga sujuvalt ja kuna meil äraantavat pagasit polnud, siis olimegi eriti kiirelt Arizonases. Mu sõbra õde võttis meid lennujaamast peale ja nende majja jõudes ootas meid kohe õhtusöök kogu perega. Kõik oli ülimaitsev – eriti hea oli grillitud lõhe BBQ-mee kastmega! Soovitan proovida! 

Lori, Mari ja James!

Jutustasime ja tutvusime vanematega ja majaga ning üsna pea suundusime minu sõbra, tema õe ja õe kaaslasega rodeot vaatama. Ehk siis kogesin täitsa ehtsat Arizonast, kus mehed-naised kauboi kostüümides kogunesid õhtusele rodeo showle. Kõik kes soovisid said siis proovida pulli otsas ratsutamist. Õppisin, et 8 sekundit on juba väga hea tulemus amatööride kohta. Igajuhul oli kogemus väga lahe! Edasi veel mängisime kauboipoistega piljardit ja nautisime head seltskonda!

Hommikul oli vara äratus ja golfiringile minek. Mängisime minu sõbra, tema isa ja isa sõbraga golfi ühes golfikulbis, kus nad liikmed on. Tegemist oli väga heas korras väljakuga ja meil oli lõbus! Lahe oli novembri lõpus golfi mängida!

Pärast golfi tegime kiire uinaku, sest õhtu läks ilmselgelt pikaks. Seejärel sättisime ennast valmis ja õige pea istusime koos külalistega tänupühade õhtusöögi lauda. Õhtusöök oli väga maitsev  ja traditsiooniline. Sain kuulsa kalkuniga ka pildile!

Edasi pidime mina ja minu sõber kõik nõud ära pesema, sest kaotasime golfiringi vanadele tegijatele. Õnneks õde ja õe sõbranna tulid ka appi ja meil oli lõbus. Pärast istusime veel terrassil ja nautisime sooja õhtut mõnusate lugude seltsis. Ülimõnus!

Järgmisel päeval oli jälle äratus varajane ja asusime jällegi teele – muidugi golfiväljakule! Ja siit tuleb üks mu elukogemus! Me mängisime Jack Nicklausi väljakut Scottsdale, Arizonases, mille nimi on Desert Mountain. Rõhutan, et selles kompleksis on 6 täismõõtmelist (18 rada) väljakut ja seal toimub mitmeid suuri turniire. Ma olin terve selle päeva täiesti seitsmendas taevas ja lihtsalt nautisin. Mängisime seal ühte väljakut, mille nimeks oli Cochise. Mäng oli novembri lõpule kohaselt nii ja naa aga parem kui esimesel päeval. Rajad ja vaated olid megailusad. Pärast sõime lõunat terrassil, kust vaade ulatus vähemalt neljale väljakule!!

Pärast golfi tegin jälle kiire uinaku, vaatasime telekast golfi ja õhtul sõitsime niisama natuke ümbruskonnas ringi. Arizonases peavad kõik majad ja ehitised olema kõrbevärvi ja eriti reklaamplakateid ja säravaid silte teedel silma ei jää. Seega jõudsime hiigelsuure kaubanduskeskuse juurde, mida teelt polnud nähagi. Vaatasime veidi ringi ja seadsime sammud tagasi.

Viimase päeva hommikul käisime kogu perega väga head hommikusööki nautimas ja lõunal juba läksimegi lennuki peale ja jõudsime tagasi Salt Lake’i. Mul oli tõesti megaäge viimane tänupüha siin Ameerikamaal. Tõesti väga tänan seda perekonda eriliste mälestuste eest!

Pereema ja pereisaga! Tuhat tänu!

Mis nii viga kui sidrunid oma tagaaias kasvavad - võtsin kohe mõned kaasa!

Lend SLCsse oli eriti hirmuäratav, sest sõitsime läbi õhuaukude ja turbolents oli ikka korralik. Eriti õudne oli see just sellepärast, et all olid mäed – seega kohati tundus, et liigume mägede suhtes lähemale ja kaugele, mitte edasi linna suunas. No oli ikka kogemus!

Kohustuslik pilt kaktusega!

Ja lennuki pealt otse läksin Kaleviga ja tema lapselapsega õhtusöögile. Oli tore jälle üle pika aja näha ja jutustada!

Sain ka lõpuks Kaleviga pildile!

Ja pühapäeval jõudsin tagasi reaalsusesse ehk raamatukogurežiimile. Samuti pidin ühe kooliprojekti jaoks filmima ja sellega läks tohutult aega.

Ja kätte jõudiski viimased kaks kiiret nädalat ja varsti lendasingi jõuludeks koju. Lõpp oli nii väsitav, et mõtlesin kui Eestisse jõuan, siis ainult magan. Etteruttavalt võin öelda, et põhimõtteliselt  jätkus elu samas tempos.

Siin näha ka mu viimasel koolipäeval ära antud projektid. Kõige ägedam ja huvitavam oli kirjutada ürituste korraldamise käsiraamatut. Samuti oli põnev kogu semestri pikkune projekt koostada juhtimise teemaline kaardimäng.

12.detsembril seadsin sammud Eesti poole ja seekordne lend läks megakiirelt ja sujuvalt, sest ma olin lihtsalt nii väsinud, et magasin kõik lennud. Hehe, päris naljakas oli see, et üleookeani lennul ma magasin 5,5 h ja avastasin, et ainult 2 tundi on jäänud maandumiseni ja kõik toidukorrad olin maha maganud. No inimene oli lihtsalt nii väsinud ja eks kogu pingelangus jne mõjutasid ka.

Aga nagu juba mainisin, siis puhkusest eriti midagi välja ei tulnud. Sukeldusin kohe kiiresse jõulueelsesse aega ja aitasin ema tööjuures. Kohe järgmisel päeval aitasin korraldada suurt laste jõulupidu. Täita tuli umbes 1200 lapse tühjad kõhud. Õhtuks olin jälle läbi nagu läti raha ja magama jäin juba väga varakult.

Meeletu kogus kõrrejooke - ja neid laudu oli kokku 3!

Pühapäeval sain kokku kalli sõbrannaga ja käisime õhtuvalguses Pirital uisutamas. Nii mõnus!

Uuest nädalast läks jälle trall lahti – aitasin emal pakkida 100 piparkoogikaussi. Olime nagu väiksed päkapikud! Samuti toimus mitmeid kohtumisi inimestega, kellega tulevikus võiks koostööd teha. Nii, et käisin ennast tutvustamas.

Õnneks jäi aega ka aega maha võtta ja seega veetsime ühe ilusa teisipäeva A-ga Viimsis. Nautisime Viimsi Spad ja Rootsu õhtusööki. Kuna tegemist oli töönädalaga, siis kaugele ei jõudnud, aga võin öelda, et see sobis suurepäraselt väikseks puhkuseks. Viimsi Spa ja 18+ jätsid väga hea mulje! Mõnus!

www.spatallinn.ee

Veel toimus ka järjekordne sõprade jõuluõhtusöök. Ligi 30 inimest mahtus kõik ühe laua taga ja nii tore oli kõiki jälle näha! Jõulupidude tähe all ka nädal jätkus – käisime A-ga tema asutuse jõulupeol. Kõik oli väga viks ja viisakas.

Lisaks jõudsime selle kiire töönädala jooksul veel ka pildu tulevikku heita ja kahte potensiallselt korterit vaatamas käia. Huuh. Lõpuks saabus nädalavahetus. Käisime Imaxi kinos, tennist mängimas, vanaema 75 juubelit tähistamas ja Ott Sepa etendust vaatamas.

Päev enne jõule jõuame lõpuks ka emaga oma pere kingitused pakkida. Sel aastal kasutasime nimede kirjutamise asemel pilte! Minu arust olid meil sel aastal küll imeilusad kingitused!

Lõpuks jõudsid kätte jõulud – sel aastal olin 24. detsembril A perega ja kuna seal oli palju lapsi, siis tuli jõulujanti ka teha ja luuletusi lugeda ja korraldada. Kui lõpuks kõhud täis ja kingid pakitud olin nii väsinud, et läksin päris vara magama.

Järgmisel hommikul käisime Aegviidus suusatamas. Üle kahe aasta sain ka lõpuks murdaasuusad alla! Eelmine aasta ju oli täitsa must maa. Esimene sõit oli päris raske ja rada olid kaetud värske lumega. Pärast käisime kiirelt pesus ja mina jõudsin veel ka kiirelt kakao ära juua ja asusime Võrumaa poole teele.

Päike paistis ja maa oli kaetud valge vaibaga! Nii ilus Eestimaa!

Jõudsime õhtul kohale ja istusime jälle söögilauda – vanaema söökidest olin ikka korralikult juba puudust tundnud. Sõin ja sõin ja siis sõin veel natuke! Vaatasime jõuluprogramme, rääkisime juttu, sõime ja jõime. Väga mõnusalt rahulik oli ja midagi ei pidanudki tegema ega kuhugi jooksma.

Järgmisel hommikul pärast ülimaitsvat hommikusööki asusime jälle teele. Seekord siis Otepää poole. Kohale jõudes panime jälle suusad alla ja nautisime Otepää radu. Õhtul käisime Triinul külas, kes kostitas meid superõhtusöögiga! Aitäh!

Kuna lumeolud olid Otepääl paremad kui põhjas, siis otsustasime veel üheks päevaks jääda. Käisime jälle suusatamas ja ka suusatamist vaatamas. Lisaks jõudsime veel ka snowtubingusse. Õhtul kutsuti jällegi külla.

Mina suusatasin ka lausa 4 päeva järjest – see on päris hea tulemus! Kahel korral neist julgesin isegi Tehvandi 2,5 km ringile minna.

Pühapäeval jõudsime tagasi Tallinnasse –esmaspäeval oli jälle tööpäev. See tähendab, et kellel oli ja kellel mitte.. Mina käisin jälle suusatamas – seekord Nõmmel.

Ja saabuski aastavahetus ja selle tähistamine. Sel aastal vahetasime aasta Kuusalus – minu parima sõbra majas. Kohal oli palju tuttavaid nägusid ja tore oli kõiki näha. Pakuti maitsvat õhtusööki, vaatasime selle sõpruskonna aasta meeldejäävaimaid hetki, jutustasime, saunatasime jne. Õhtul toimus ikka tants ja trall.

Hommik saabus ka mõnusa hommikusöögiga ja me kohe ei saanudki minema. Tegime jälle sauna ja süüa ja mängisime Xboxi ja nii ta läks. Seega jäime veel üheks ööks ja siis veel kolmandakski. Täname J ja L et meid nii kaua võõrustasite! Vot see oli mu puhkus, mida olin kaua oodanud!

Lõpuks pidime siiski asjalikuks hakkama – me oleks võinud vabalt veel puhata aga uus töönädal hakkas jälle peale. Minul oli veel kohtumisi ja arsti juures käimisi ja muid toimetusi. Samuti jõudsin proovida midagi uut ja selleks oli pilates – aga see õige pilates, ehk siis masinatega!

Ma ei osanud alguses sellest midagi arvata, aga kui ühe korra ära käisin sain asjale pihta. See on ikka väga raske – aga väga efektiivne! Soovitan proovida - Britt Kalbuse pilatesestuudiot!

Ühel teisipäev õhtul jõudsime ka A sugulase sünnipäevale Viitnale Arturissse. Šašlõkk oli tõesti maitsev!

Ja jäidki veel mõned päevad külas käikudeks, reisiks ettevalmistuseks ja pakkimiseks. Asusingi teele VIIMAST korda siiapoole, et lõpetada kool! See aasta tuleb väga huvitav! Ootan juba põnevusega!

Jõudsin õnneks ilusti siia kohale ja esimesel nädalal tutvusin oma selle semestri tundidega. Sel semestril võtan kõik ained, mille olen seni edasi lükanud. Hehe. Nii hull asi siiski pole ja sel semestril võtan – matemaatika, Ameerika Ühendriikide ajalugu, organisatsiooniline käitumine ja organisatsiooniline kommunikatsioon ning praktika.

Esimene nädal läks tutvumisele ja paberimajandusele, et kõik oleks ikka valmis lõpetamiseks. Nädalavahetusel läksin Liisile külla ja tal oli mulle üks tasuta mäepilet, niiet käisin esimest korda Canyonsi suusakeskuses lauatamas. Oli superilus ilm – päike paistis ja huvitav oli uusi radu avastada. Pärast käisime koos lõunatamas. Park City on alati nii tore!

Megamõnus mägikohvik - sai päiekst võtta ja kakod juua!

mädeges kasvasid kased -- see tundus minu jaoks kuidagi imelik vaatepilt, sest tavaliselt kasvavad seal ju okaspuud?!

Minu esimese nädalavahetuse puhul siin oli eriline see, et laupäeval käisin mägedes lauatamas ja pühapäeval käisin all linnas golfi mängimas. Siin oli väga ilus ilm ja linnas pole üldse lund, niiet väljakud on avatud.

Esimene golfiring 2015 - 18. jaanuar

Esmaspäeval oli meil kohe vaba päev – see oli Martin Luther Kingi päev. Sain Kaelviga kokku ja käisime söömas. Väga maitsev oli nagu alati! Nädal läks jälle kiirelt ja sisse elades uude rutiini. Tegelesin jällegi igasuguste paberitega ja sain kõik joone. Reedel käisin jälle Kalevi juures ja käisime väiksel matkal tema ja koertega ning mõnusat hommikusööki nautimas.

Ja edasi läks juba kiires rutiinis. Meil on sel semestril golfi füüsiline trenn 7:15 hommikul, niiet saan igal hommikul vara ärgata ja tegutsema hakata. Samuti toimus paar intervjuud, millest räägin hiljem lähemalt. Ja lisaks muidugi kodutööd. Ma arvasin, et uus semester algab rahulikult, aga ei – juba on mu kalendris koha leidnud kirjandid, projektid, lugemised ja testid.

Hommikuti trennist tulles juba mõnusalt päike paistab! Ja põlvedel on hea jahutus! :)

Aga laupäeval jõudsin jälle mäele – seekord siis Brightoni õhtumäele, millest olen siin ennegi kirjutanud. Oli mõnus õhtu ja pildid räägivad enda eest!

Samuti on sel semestril juba mõned kooliüritused toimunud. Esimeseks kindlasti Mr. Westminster, mis on siis meie kooli poisi valimised läbi 4 erineva vooru. Sel aastal oli jällegi väga naljaks kolmapäeva õhtu. 

Ja lisaks aitasin ühel laupäeval korralda tüdrukute spordipäeva - uni 14-aastased tüdrukud said ühe päeva jooksul proovida enda poolt valitud kolme spordiala. Mina tegelesin registreerimisega ja muidugi ka golfi õpetamisega. Õnneks kõik golfitiimi tüdrukud said appi tulla!

See väike abistav ronimissein oli nii armas!

Ja olengi jälle oma jutuga tänasesse päeva jõudnud. Uudiseid on aga jagada veel palju: näiteks korraldan siin oma praktikana nüüd hoopis Salt Lake City Maratoni ja the Race for Cure'i. Mõlemad on umbes 10 000 inimesega suured üritused. See saab mulle suureks kogemuseks, mille siitpoolt ookeani tulevikuks kaasa võtan.

Toimunud on juba mitmeid koosolekuid ja kord kuus on meil politsei ja inimeste turvalisuse kohtumised, et tagada maksimaalne jooksjate turvalisus. Mina olen üks 17st juhist ja minu ülesanne on peamiselt raja turvalisus ja start/finiš, kuid õpin kõiki aspekte!

Teine suur üritus, millega töötan on the Race for Cure - see on suur naistejooks rinnavähi toatuseks. Umbes nagu Eestis on maijooks naistele. Kindlasti olete kõik seda roosat paela näinud, vot selles firmas ma abiks käingi.

Need projektid on väga lahedad ja õpin iga päevaga üha enam juurde just sellel alal millega tulevikus tegelema hakkan! 

Ja pilk tulevikku: 

Sel semestril on ees ootamas palju uut ja huvitavat. Reedel on viimase ülikooliaasta sportlaste õhtusöök - ehk siis tänatakse sportlasi, treenereid ja abivägesid 4 aasta eest. Lisaks on tulemas ka Endurance Expo, kus teeme reklaami Salt Lake Maratonile -- ja muidugi ka Eesti Vabariigi aastapäev. Loodame selleks puhuks ikka siinsete eestlastega midagi ette võtta! 

Igaljuhul, minul on siin põnev ja lõpp läheneb meeletu kiirusega! Seega arvan, et umbes kaks postitust tuleb siia blogisse veel ja siis ongi kõik!

Meil on siin juba väga soojad ja kevadised ilmad, niiet nägu on naerul ja lõpusirge motiveerib tegutsema! Olge teie ka tegusad! 

Kalli-kalli teile, 

Mari 

Ja väike mõte: halb uudis on see, et aeg lendab. Hea aga see, et Sina oled selle piloot! - Michael Altshuler