Kevadest läbi suve sügisesse!

Ahhhhhoooiiii!! :) 

"Siis kui Mari blogi hakkas kirjutama olid aprill, mai, juuni, juuli
august, september, oktoober ja pool novemberit juba läbi"
- Janno Tammekivi 

Mari siinpool! Uskumatu eks? Aga nii see on. Täna lihtsalt tuli see päev, kus hilisest trennist koju jõudes mõtlesin, et tahan blogi kirjutada! Tahan vägisi võtta selle aja siin meeletus tempos ja rahulikult mõelda tagasi suve ja kevade peale – eelkõige lihtsalt endale, mitte ühelegi kirjandile!

Et aga kõik mu 4 aastat siin Ühendriikides saaks korralikult ikka kirja, kutsun teid endaga ajas tagasi rändama..lausa märtsi lõppu. Ja luban, et selle postituse lõpuks jõuame tagasi tänasesse!

MÄRTS 2014

Märtsist siis läks lahti uus golfihooaeg. Ma olin põnevil, sest ma sain uued kepid! Suuresti ongi siia jäänud kirjutamata, sest golf, kool ja võistlusreisid tähendavad hullu tempot. Ja seda eriti kevadel, sest õppisin äri finantse ja ma pole just matemaatikas eriti kiire ja osav, seega läks palju õppimisaega just finantsile. Aga see oli huvitav – palju parem kui mata!

Esimene golfireis oli jällegi Las Vegasesse. Minu puhul siis juba kolmas kord – sama hotell, sama väljak, aga siiski on see meil üks lahedamaid golfireise. Kevadhooajal polnud meil tugevat tiimi ja seega oli ka mu motivatsioon veidi tavapärasemast madalam – või õigemini ei leidnud ma teda lihtsalt kohe üles.Tiimiga reisid kaasas kas uut tüdrukut, kelle golfitase oli küll meie omast madalam, aga kes olid väga lahedad! Nalja sai nendega kõvasti!

 Ühel hommikul olime esimese tiimina väljakul ning avanes selline idülliline vaade:

Ja hetkega oli see ilmatuma suur range ülerahvastatud!

Märtsi viimasetel ja aprilli esimestel päevadel olime jälle teel võistlema – seekord siis vähe külmemasse sihtkohta, nimelt Idahosse. Mägisime harjutusringi, mis oli küll külm, kuid siiski lahe! Väljak oli hästi huvitav, lühikesed rajad kuid täpsus oli ülioluline. JA siis saabus esimene võistluspäev, see oli esmaspäev, 31. märts, ja väljas oli 6kraadi sooja ja terve päev sadas konstantselt vihma! Ja me mängisime 36 rada!! Vot see oli üks ring, kus ma mõtlesin, et ma lihtsalt annan alla.. mul on see siiamaani meeles, kui külm mul oli terve see aeg – 11 tundi järjest!! Vihmavarjule pidin alluma juba pärast 9.rada.. Seega mingist tulemusest ei ole mõtet siin rääkidagi.. hea, et ellu jäin. Mäletan, et jooksin klubihoonesse pärast viimast rada ja umbes 5 min ma ei mäleta midagi, ma tean et ühe tüdruku ema aitas mul järjest läbiligunenud riided seljast ära võtta. Sain vist väikse šoki.

Teine päev olid tingimused vähe paremad, ning põhirõhk läks siiski palli auku saamisele, mitte ellu jäämisele. 

APRILL

Aprilli alguses sain lõpuks tuttavaks siin elava eestlase ja endise minu kooli professori – Kaleviga. Väga tore kohtumine oli ning võin etteruttavalt öelda, et see ei jäänud viimaseks! Nii tore on siin eestlastega kohtuda! 

Aprillis läks koolis ikka juba väga kiireks – finantsis oli koguaeg midagi teha, koguaeg oli mõni eksam või väiksem töö tulemas, tervise psühholoogias tegime grupiprojekti, geoloogias tegime videot ning tõestasime laboris kliimasoojenemist. Väga lahedad projektid olid!

Aprilli keskel läksime jälle võistlema – seekord oli ilm soojem ja võistlus igati nauditav. Seekordne tee viis meid kaugele põhja, Wahsingtoni ja Idao piiiri lähedale. Mängisime sama väljakut, mis minu esimesel aastal – Lewiston Golf & Country Club. See väljak mulle väga meeldib, aga kahjuks võistlusega mul küll nii edukalt ei läinud. Ei tea mis viga, aga kevade hakul on kuidagi raske jälle pärast talvepausi võistlusvormi saada.

Aprilli juhtus aga selline lugu, et kuskil vigastasin kuidagi oma põlve ning pidin käima iga päev füsio juures ja harjutusi tegema. See veel puudus mu tihedast päevaplaanist! Pildil minu füsioterapeut Sean. Põlvevigastusest sain lõplikult vabaks alles mai lõpupoole. Eks parim ravi on ikka aeg ja piisav puhkus.

17. aprillil toimus meie ärikooli auditooriumis selle sama eestlase, Kalevi, filmi vaatamine. Film oli tehtud kui ta 2009. Aastal oma lapselapsega Eestis käis. Nimeks Kalev’s song. Aga see polnud lihtsalt filmi vaatamine – sellele järgnes ka väike diskussioon ja Kalev palus ka minul koos temaga lavale minna. Ma ikka natuke kartsin ka, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Minule suunatud küsimustele andsin kenast vastused. Jällegi uudne kogemus ja tore oli oma kooli inimestele rääkida Eestist ja eestlastest.

Kiirelt jõudiski kätte eksamite aeg. Ma suutsin seekord kõik enne meie viimast võistlust õnneks kaelast ära saada. Oli väga tihe ja stressirohke nädal.. aga kõik lõpueksamid ja projektid said kenasti tehtud! Hommikul kell 7 ei olnud vahest kõige lihtsam finantseksmiks õppida, sõbranna võttis väikse puhkuse! Hehe.

Ja oligi aeg sammud seada meie siinse hooaja viimasele võistlusele. Ja jällegi toimus see juba kolmandat aastat samas kohas.. Sama väljak, sama hotell. Aga see on siiski golf ja iga päev on erinev!

Autasustati jälle hooaja parimaid ja selgitati finaalvõistlusele sõitjad. 

Meie poisid võitsid oma konverentsi!

Brandi ja Heatheriga - mõlema viimasel golfivõistlusel. Jään neid kahte konkurenti kindlasti igatsema!

Ja saigi järjekorde ülikooliaasta läbi! Jee! 

MAI

Mai esimestel päevadel aitasid Hardo ja Samantha mul siin kolida. Nimelt elan viimase aasta ühes lahedas apartemendis hästi lähedal koolile. Põhjus lihtsalt selles, et Erika läheb tagasi Rootsi ja leidsime mu uue toakaaslasega hea pakkumise koolile lähemal. Asjad viisin enne koju tulekut juba uude kohta ära. J

Ja 4.mail olingi juba kodus!! J

Alguses oli Eestis ikka jube külm, mäletan, et esimene nädal ma ikka kodust väga välja ei tahtnud minna.

Mai alguses tahtsin üliväga osaleda Filter Maantekarikasarja Kuusalu etapil, kuid kahjuks pidin selle viimasel hetkel siiski põlvevigastuse tõttu tühistama. Ülikahju oli, aga eks siis tuleb järgmisel aastal kavva võtta. Sellegipoolest käisime osavõtjatele kaasa elamas!

Mais sain palju ka maal olla ja lihtsalt puhata.

Nagu ikka oli teisel maikuu pühapäeval emadepäev. Käisime ka mõnusalt tähistamas. Nii tore, et sellel päeval saan tavaliselt Eestis viibida ja oma kalli emaga midagi toredat teha.

Mais jõudsin ka Võrumaale, vaatasin vanaemad-vanaisad ja sugulased ikka üle.

Ja kui mingist uuest kogemusest rääkida, siis käisin esimest korda sellistes linnades nagu Kohtla-Järve, Kunda, Jõhvi ja teist korda Rakveres. Tublid väiksed Eesti linnad!

Muidugi mängisin ka golfi!

JUUNI

Juuni alguses toimusid Eesti Rajamängu Meistrivõistlused, kus saavutasin hõbedase 2.koha ja mida saatsid korralik vihmasadu. Juuni oli üldse kuidagi väga märg sel aasta aga ega seetõttu siis golf mängimata jäänud.

Jõudsin ka ühele erilisele sünnipäevapeole Topu lahe kaldal. Oli supermõnus õhtu koos Karl-Erik Taukari, ilusa päikeseloojangu ja vahvate sünnipäevalistega.

Käisin Vallatute Vestide kontserdil Käsmus. Vot Käsmus polnud ma jälle ikka väga ammu käinud, kuid see on mulle alati meeldinud! Selline mõnus suvine paik merekaldal.

Nagu ikka olin ka sel aastal Vända Rattaralli korralduskommitees. Väikse uuenduskuuri läbinud võistlus läks väga edukalt ning oli rõõm jälle korralduse juures viibida.

Vend lõpetas keskkooli. Uskumatu.. ta on ju alati noorem olnud, aga nüüd juba keskkool läbi?!

Ja muidugi juuni ja jaanipäev! Sel aastal oli see kuidagi eriti külm ja märg aga see ei takistanud vahval seltskonnal matkamast, ratastega rallitamist, vahvlite küpsetamist, pinksiturniiri ja muid vahvaid mänge. Ja lõkke saime ka ikka lõpuks põlema! Pildid räägivad enda eest!

Ja pärast jaanipäeva sai oma magistridiplomi kätte ka minu kallis A. Ma olen nii uhke tema üle! Õlavigastusega kodus olles valmis lõputöö ja tehtud ta saigi! Juhei!

JUULI

Juulist asusin kaheks kuuks tööle Estonian Golf & Country Club’i toimekasse kollektiivi. Õppisin palju ning praktiseerisin ülikoolis õpitut.

Juuli esimestel päevadel toimus üks eriti lahe tüdrukuteõhtu. Käisime pildistamas, jahiga sõitmas ning õhtul vanalinnas söömas ja pidutsemas. Pruut sai väärikalt abielu randa saadetud! 

Järgmisel päeval oli laulupidu! Oh, nüüd saavad mul küll sõnad otsa! Eestist eemal elades olen hakanud Eestist ikka väga-väga armastama ja laulupidu oli imeilus!! Siiamaani tekivad külmavärinad!

Ja laupäeva hommikul seadsime sammud tantsupeole, mis oli jällegi sõnuseletamatult lahe! Ma polnud varem enne tantsupidu vaatamas käinud, seega oli eriliselt lahe. Ma poleks elusees uskunud, et tantsupidu mulle nii väga meeldiks. Ja otseloomuliklt istusime me seal samas, kus tehti tuljaku lõpus abieluettepanek.. no kas on üldse veel midagi armsamat?

Juulis läbisin ühe eriti raske katsumuse – maastikurattaralli Marimetsa Kapp. Täiesti lõpp, mis rada..kui ma seda oleks ette teadnud, siis ma poleks küll suure tõenäosusega seda teed ette võtnud. Aga näed, läbisin ja eks tuleb uskuda, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi pooled tõusud ma kõndisin/hüppasin kuidagi ratas käe kõrval ülesse ja karjääris sõita polnud just kõige meeldivam.

Veel jõudsin Õllesummerile ja Bastille kontserdile! Väga lahe elamus oli – nii palju rahvast ja korralik show ikka!

Ja siis veel väike kvaliteetaeg Laitse Lossis ning Graniitvillas. Nautisime head etendust ja kontserdi ning muidugi ebatavalist luksust – hommikusööki voodis. Oeh, vahel on selline hellitus eriliselt hea! 

18.juulil toimusid A venna pulmad! Esimesed pulmad, millest mina oma elus osa võtsin. Ja muidugi oli kõik imeilus ja mina ei suutnud ka õnnepisaraid tagasi hoida. Õhtul toimus korralik tants ja trall.

Pulmas sain endale krooniku ülesande!

Pärast pidu seadsime väiksema seltskonnaga sammud suvise Pärnu poole. Ikka korra suve jooksul peab Pärnusse jõudma – täielik suveparadiis. Käisime rannas ja tsillisime täiega – keegi ei pidanud kuskile tormama ja hullult mõnus oli, et nii suur seltskond jäi veel kokku.

Järgmisel päeva käisime Jõulumäel Eesti Meistrivõistlusi rattakrossis vaatamas. Täesti lõpp, mis rada sinna oli tehtud. No vaadake, kui järsk..

Juuli lõpus käisime veel kiirelt tiiru Lõuna-Eestis, Otepääl golfi mängimas ja Pühajärves ujumas ning Võrumaal vanavanemate juures. Lisaks ka esimest korda Kuperjaanovis sõduripoissi vaatamas.

Ja esindasin Eestit Euroopa Naiste Meistrivõistlustel, mis toimusid sel aastal esmakordselt Eestis. Ülilahe võistlus oli, kuigi tulemusega nüüd päris rahule jääda ei saa, siis kogemustega küll! 

AUGUST

Augustis läks aeg väga väga kiirelt, tööd oli palju ja minu enda võistlusi ka. Ja kiiruga läheneski aeg, mil tuli sammud tagasi üleookeani seada.

Aeroci uus reklaaminägu - tegelikult lihtsalt minu töö!

Ise võistlesin oma kodulubi Mesitrvõistlusi, kus teenisin jällegi hõbedast värvi medali. Selle võistluse auhinnatseremoonia toimus imeilusas Keila-Joa lossis! Super koht – soovitan kõigil minna!

Parim klubi!

Lisaks võtsin veel ka osa EGCC vs Niitvälja Kaptenite finaalmatšist. Kahjuks pidi minu koduklubi seekord alla vanduma, kuid see on sport. Tegemist oli jällegi glamuurse üritusega, ning kõik osavõtjad said 6-käigulise õhtusöögi osaliseks restoranis Cru.  

Suve kokkuvõte: vihmane, kuid rõõmus ja emotsioonide rohke! 

Foto: Urmas Kamdron

24.augustil asusingi teele – oma viimasele ülikooliaastale vastu! Saate aru, viimasele?!

Kohalejõudmisega muidugi jälle hästi ei läinud. Piirikontrollis läks ülikaua aega ning tänu sellele jäin viimasest Salt Lake City lennust maha ning pidin öö veetma omakulu ja kirjadega Chicagos. Õnneks sain esimesele lennule esmaspäeva hommikul ja jõudsin siiski koolipinki kella 10ks hommikul – otse lennukipealt.

Esimene koolinädal läks sisseelamisele, lisaks oli vaja ka uues korteris kõik asjad lahti pakkida, niiet tegemist oli küllaga. Ning reedel oli juba ka esimene golfivõistlus. Nii nagu alati, siin lähedal ja ühepäevane võistlus. Õnneks jõudsin enne seda harjutama, kuid tulemus siiski kõige parem polnud ja teistel tiimiliikmetel ka mitte.

Minu uue kodu sisehoov :)

Golfitiimi pikad harjutuspäevad.. vahest saime koju alles pimedas! 

Mängisime ühte vinget väljakut meil siin mägedes

Tiimist rääkides, siis mul on sel aastal ÜLIlahe golfitiimi. Kuigi ma ikka igatsen Brandit, kellega sain 3 aastat koos harjutatud ja reisitud, siis uued tüdrukud on kõik väga toredad. Ja uusi poisse on ka tiimis ning sealgi on kõik supertoredad.

SEPTEMBER

Kool hakkas kohe ikka täie tambiga peale.. ei mingit vaikset algust. Sel semestril võtan 5 ainet: kirjandus, inimeste juhtimine, rahvusvaheline juhtimine, rühmatreeningute treener ja lõpuprojekt.

Golfitrennid toimusid ka peaaegu iga päev ja võtsid vähemalt 4 tundi igast päevast, aga need olid enasmasti lahedad treeningud. 

Ja oligi varsti võistluste aeg – kellel siis ikka aega koolis käia. 6.-9. September oli meie esimene võistlus, see toimus Butte, Montanas. Väljakul, kus ma siis 2 aastat tagasi olin juba mänginud ja võistlus, mille ma ka kaks aastat tagasi võitsin. Ja imelisel kombel oli mul sinna võistluspaikka jõudes tunne, et suudan selle võistluse võita—ja nii ka läks ja mitte ainult! Võitsime ka tüdrukute tiimiga ning lisaks võitsid ka meie poisid tiimiga.. niiet Westminster rokkis täiega.

Individuaalselt mängisin esimesel päeval ülihead golfi ja tulemuseks raja par 71 (ise ka imestasin, lõpetasin kahe birdiega). Teisel päeval oli algus vähe konarlikum, kuid lõpuks võtsin ennast kokku ja mängisin tubli 76. Ja võitsin individuaalselt 6 löögiga. Ma ju teadsin seda – usuksin endasse, mõtlesin positiivselt ja olin ülikeskendunud.

Pärast võistlust oli meil kuu aega võistluspausi, aga harjutasime ikka iga päev ja mängisime hästi palju. Lisaks jõudsin kooliasjadega joonele.

Käisin ka kooliüritusel, milleks oli Westminster Thinks Big. Tegemist oli meie kooli nii-öelda TED Talkidega, kus õpetajad, õpilased ja lõpetajad andsid 10 minutilisi kõnesid. Mõned olid täitsa head ja mõtlemapanevad – eriti üllatas mu marketingi professor. No ta lihtsalt on eriline! 

Andsin sisse ka lõpetamise avalduse! Lõpp ei ole enam kaugel!! 

Lisaks tutvusin oktoobris veel ühe siinelava eestlasega. Sain suvel ühtiste tuttavate kaudu teada, et siin peaks üks Liis elama - saimegi kokku ja tuvusime! Ta elab oma perega siin mägikülas, ning käisin neil juba ka külas. Ülilahe! 

Liis ja Oskar 

OKTOOBER

Ja sellise kooli-golfi tempoga jõudiski ruttu kätte oktoober ja oktoobri esimese päevaga kaasneb ka minu sünnipäev. Sel aastal oli see kuidagi eriti imelik, sest ma pole varem kaugemalt kui 21. Eluaastat mõelnud.. noh, alati ju unistad, et tahad saada 18 ja siis 21.. aga edasi ei mõtle, et saad vanemaks. Niiet, see 22 kuidagi lõi tummaks ja võttis aega enne kui harjusin, et olen nüüd 22. Ja järgmine aasta 23?! Oioi. Aga järgmine sünnipäev on üle 4 aasta esimene, mida saan kodus tähistada! :)

Aga mingit pidu ei olnud, mul on kolmapäeviti 6 tundi järjest koolitunde. Premeerisin ennast hea sushiga õhtusöögiks.

Ja oligi jälle võistlustulle minek – ja jälle Montanasse, seekord Great Falls, MT. Väjak oli mulle tundmatu, sest 2 aastat tagasi kui oleksin pidanud seal mängima, olin ma Türgis MMil.

5.oktoobril mängisime harjutusringi – väljak oli lihtsalt imeline! Parajalt lühike, kuid kitsas ja griinid olid väga rasked. Ilm oli oktoobri kohta niivõrd põhjas väga hea – eriti harjutusringil.

6. oktoobril, esimesel võistluspäeval, oli päris tuuline ja sellepärast jäid ka mõned väga head võimalused realiseerimata. Olin jällegi väga keskendunud ja tahtsin hästi mängida. Pärast esimest päeva olin jagatud esimene 74 löögiga. Pärast meie võistlusringi läksime tüdrukutetiimiga veel ka poistele kaasa elama, nad mängisin 36 rada.

7. oktoobril mängisin oma elu parima golfiringi! 67 lööki, eh 5 alla raja par’i. Mänigisn koos selle tüdrukuga kes eelmine päev minuga sama tulemuse mängis ning käis selline üks ühele mäng ja ka tema mängis 67. Lihtsalt juhtus nii, et kahel mängijal oli samal päeval hea päev. See mäng oli lihtsalt hull! Tema vanemad olid vaatamas ja tulid pärast ikka kommenteerima, et wow, mis lahing! See oli superkogemus. Kahjuks pidin play-offis vastu võtma kaotuse aga seda võistlust ma kindlasti kaotuseks ei pea. Kui jääd jagama raja-ja konverestirekordit, siis on tegemist võiduga ning eelkõige võiduga enese üle.

Suur ja toetav tiimikalli pärast kaotust play-offis! Nad ainult korrutasid mulle, et ma olen võitja!

Tiimiga jäime ainult 3. Löögiga teiseks ja ka posid ei suutnud seekord võita.

Aga tagasisõit bussis kujunes siiski väga meeleolukaks, sest ühel tiimikaaslasel oli 21.sünnipäev ja see on siin USAs suur asi. Võtsime siis ikka viisijupi üles ja lõime ka väheke tantsu teel tagasi Salt Lake Citysse.

1 päev koolis ja 1 päev pesu pesemisele ja harjutamisele, ning asusime jälle teele – hooaja viimasele võistlusele. Kui eelnevad võistlused reisime koos poistega, siis see oli puhtal ainult tüdrukute reis, ning treenerina tuli kaasa abitreener, kes oli varasemalt meie tiimis mängija. 

Läksime seekord St.George’i, siin Utahi osariigis. See on siis kõrbeosa Uthaist ja seal oli tõesti megasoe!Mängisime jällegi harjutusringi ja seekordne väljak oli ikka tõeline pähkel. Piltidelt on näha, et sellised kivised alad ootasid ees kohe kui rajalt natuke eksisid. Aga tegemist oli natuke kõrgema liiga võistlusega kui meie liiga, seega sai korralikult kogemust juurde ja mängida väga heas korras väljakut väga heade mängijatega.

Ja tagasi jõudes oli meil sügisene koolivaheaeg. Minul erilisi plaane polnud, küll aga oli minu käsutuses ühe tiimikaaslase auto, kes läks vaheajaks koju. Seega sain natuke ringi käia, enamasti poodides ja mägedes ilusat sügist vaatlemas. Käisin ka IKEAs, ostsin piparkoogid ja glögi juba jõuluootuseks valmis, sest ei usu et enam IKEAsse kuidagi saan.

Edasi läks koolis juba väga kiireks – kõiksuguste projektide ja kirjandite ja testide tähtajad jõudsid aina lähemale.

NOVEMBER

Novembri alguses käisin Liisi ja Oskariga loomaaias. Nii tore oli vaadata kuidas väike Oskar oli elevuses hülgetest! Vahest peab väikeste lastega koos aega veetma, siis tunub elu kohe palju lihtsam! 

Lisaks käisin veel ühel üritusel esimest korda. Tegemist oli Utah Ameerika jalgapalli mängu eelpeoga. Nimelt, kui meie osariigi tiim mängib, siis inimesed tulevad juba hommikul vara oma suurte autodega kohale ja panevad grillid püsti ja terve päev lihtsalt naudivad head sööki-jooki. Minu tiimikaaslase tuttaval oli seal oma koht, nii mõnus olemine oli!

Selline õllejoomise variant siis!

Muidu on november on möödunud täielikult koolitähe all.. Mõned korrad olen veel golfi jõudnud mängima ja viimase golfiringi tegin 7.novemberil. Eelmine aasta oli meil siin juba oktoobri keskel lumi maas, sel aastal aga veel ei paista seda lumekest.. kes teab, ehk jõuan veel mängima siin Salt Lake Citys.

Väike uudis on see, et sain endale kevadeks siin praktikakoha ühe vinges triatloneid korraldavas kohalikus firmas! Ma olen väga elevil ja loodan, et õpin sellest palju! 

Novembrist pole tõesti midagi muud rääkida, kui seda et käin regulaarselt raamatukogus õppimas, sest mul on sel aastal hästi palju projekte ja kirjandeid semestri lõpus.

Ja nagu lubasin, siis jõudsingi tänasesse välja! Olen omadega novembris.

Nüüd pilk tulevikku. Kolmapäeval lendan Arizonasesse, ühe oma trennikaaslase pere juurde, kes mind tänupühadeks enda juurde kutsusid. Olen väga põnevil, sest tegu on täieliku golfiperega ning läheme ühte kõrgelt hinnatud väljakut mängima.

Sealt tagasitulles ongi jäänud veel 2 kiiret nädalat koolis ja juba varti olengi jõuludeks kodus, Eestimaal!

Näeme varsti!

Mõnusat jõuluootust soovides,

Mari