Huvitavatest tegevustest ja väljakutsetest

Ahoi!

See jaanuar kuidagi venib ja venib mul siinpool ookeani. Mitte seda, et tegemisi-toimetusi ei oleks vaid kuidagi lihtsalt kuupäevad ei liigu edasi. Eks koolis on selline semestri alguse tempo, treeningud on peamiselt üldfüüsilised ning mõtted on ka natuke kodumaal. Õnneks aga kuu lõpp on juba lähedal ja tean, et siis läheb äkki väga kiireks.

Niisiis räägin veidi eelmise nädala tegemistest. Siin oli meeletult külm! Mägedes oli kohati lähemale -30C ja siin all linnas oli mitu päeva päevane temperatuur -15..-20C mis on Salt Lake'i kohta ikka päris palju. Samuti öine termomeetrinäit oli -20C juures päris mitu ööd. Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, siis tulin siin ka hulgaliselt lund maha, niiet ilm on olnud talviselt karge. AGA päike paistab iga päev! Ja see on super, tekitab mõnusa positiivse ja elujõulise tunde ning eestlasliku tungi õue minna! Tõsi natuke varjutab meid hetkel ka lai halva õhu levik. See õhk on siin tõesti praegusel ajal halb.. täpselt ei teagi millest see tuleneb, kindlasti tehaste tööst ning mingisugusest õhkude liikumisest. Nüüd on juba ilm ka parem, mõned plusskraadid ja kõik sulab. Ikka kevade poole!!

Nii, räägime nüüd tegudest ka. Esimene asi mille vahepeal korda olen ajanud on minu kevadine koolivaheaeg. Meil on veebruaris 10 päeva koolist vaba ning sel aastal lendan ma New Yorki ja selle ümbrust avastama! Siia juurde ka lahe lugu mis minuga juhtus kui detsembris jõuluks koju reisisin. Nimelt ootasin New Jersey lennujaamas oma järgmist lendu üle ookeani kui kuulsin, et mu selja taga räägib ema oma lastega eesti keeles. Mul on ikka kombeks sellistel puhkudel sõna sekka öelda. Saime tuttavaks, tuli muidugi välja, et ta on mu ühe eesti tuttava õde ning on oma pere loonud New Jersey kanti. Maailm on väike! Seejärel hakkasime lennukisse minema, ning täiesti juhuslikult olid meil ka istekohad kõrvuti sattunud. See oli nii naljakas. Niisiis läksime kõik koos nagu üks suur pere lennukisse ja reisisime koos lõpuni Tallinnasse välja. Nüüd ma lähengi seda perekonda külastama! Loodan, et saan neile abiks olla ja samal ajal ka ise veidike linna avastada. Samuti plaanin külastada Long Islandit ning seal elavat golfitreenerit kes mõned aastad tagasi Eestis Jõelähtme golfiväljakul töötas. Nii, et New York City, here I come! Lisaks üks mu unistusi on siin USAs olemise aja jooksul võimalikult palju ringi vaadata ja avastada - nüüd siis näen veidi rohkem ka seda idarannikut!

Vahepeal olen aga veel igasuguseid põnevad asju teinud. Kaks nädalat tagasi käisin oma toakaaslase Erikaga Bikram Yogas. See on tavaline jooga aga .. kuumas ruumis! Põhimõtteliselt nagu ühes suures saunas. Sinna pidi minema mitte väikse rätikuga vaid suure saunalinaga, sest higistad seal korralikult vedelikku välja. Niisiis üks session kestis 1 h 30 min ja tegime seal suhteliselt tavalisi jooga harjutusi ja lõpuks ka lihtsalt hingamisharjutusi. Mul hakkas alguses muidugi kohe paha, pilt hakkas ära minema, aga see on esimese korra kohta normaalne. Käisin tiiru väljas, jalad viskasin seinale ja kõik oli okitoki. Sessioni keskpaigaks olin täielikult ära harjunud ja tegelikult oli see väga lahe kogemus. Lisaks seal ruumis venivad lihased tänu temperatuurile paremini ja higistad ka ebavajalikke aineid kehast välja. Samal ajal oli väljas hullult külm ja väga mõnus oli soojas viibida!

Peale selle huvitava uue jooga variandi kogesin ma veel midagi uut. Juhtus esmakordselt selline lugu, et detsembris siin kohalikus kaubanduskeskuses tuldi minu ja mu sõbranna juurde ning meid paluti ühte modelliagentuuri intervjuule. Nüüd kui me mõlemad lõpuks Salt Lake'i koolivaheajalt tagasi naasesime otsustasime, et käime seal siis ära. Seiklus oli juba sinna minek, kahe bussiga ning kuskile suhteliselt kaugele mägede poole oli vaja jõuda. Kohale jõudes võtsid meid vastu ilus agentuur ning meeldivad inimesed. Läbisime intervjuu ja saime rohkem sellest firmast teada, siis kõndisime ka lava peal ning vaadati üle meie näojooned. Mind küll kiideti heade juuste ja hea näonaha omamise eest kuid seda pakkumist ma siiski vastu ei võta. Esiteks ei ole ma üldse mitte modell aga elus tuleb proovida ju kõike mis teele satub. Niisiis tegingi seda ja võib öelda, et käisin oma esimesel nn. tööintervjuul siin USAs. Teiseks seal peab alguses veidi koolitusse ja headesse piltidesse ise raha investeerima, et siis hakkaks erinevate firmade poolt pakkumisi tulema aga ei ei ei ja veelkord ei. Ma lihtsalt arvan, et see ei ole üldse minulik ning mul ei ole selle jaoks nii palju aega ja huvi. Siiski oli tore lähemalt tuvuda veidi teistsuguse maailmaga ning tegemist oli ühe väga laheda poe agentuuriga.

Koolirindelt: Nüüdseks olen ka põhjalikumalt tuvunud kõikide oma tundidega ja ma arvan, et mu valik on olnud väga hea. Käisin ka lavakujunduses ning seal peame meie teatri jaoks minimaalselt 20 tundi töötama. Ma arvan, et seda protsessi kuidas miski oma käte ja ideedega valmib on lahe jälgida ja kaasa teha. Kindlasti saan sel aastal uusi kogemusi ka puidutöö valdkonnas, sest peaaegu kõik valmib teatris puitmaterjalidest. Ja muidugi kõik muud ained on ka lahedad ja natuke spordilähedasemad sel semestril. Nii lahe, et ma tegelikult ka naudin koolis käimist ja seda õppimist kui huvitavat protsessi (kui just väga palju korraga teha pole vaja).

Täna, laupäeval läksingi oma esimesi lavakujunduse tunde kirja saama. Kuna arvan, et mul märtis-aprillis läheb siin päris kiireks siis on mõistlik praegu võimalikult palju ära teha. Niisiis läksin alles kella kümneks õhtul kooli, et lava maha võtta. Nimelt mängiti täna viimast korda etendust "Noises off", millest eelnevalt ka siin ülevaate tegin. Nüüd tuli lava maha võtta, et hakata kevadiseks etenduseks valmistuma. Kohal oli umbes 30 aktiivset ja lahedat inimest ning mõned töödejuhatajad. Tegime palju igasuguseid hästi erinevaid asju, ning arvan, et see on ka hea ettevalmistus tulevikuks. Näiteks pidin ma kasutama igasuguseid tööriistu, sinna hulka tangid, akutrell, saag ja nii edasi. Kunagi ehk majapidamistöödes läheb vaja! Siis sain käia läbi ka kõik ruumid alates riieteõmbluse töökojast kuni puidusaalini. Meil on ka hiilaslik riiete ja asjade ladu ja seal oli lahe vaadata kuidas kõik oli hästi organiseeritud ja süsteemne. Seal pidin osadele asjadele õige koha leidma. Ühesõnaga, minu arvates oli see lahe kogemus jällegi. Tegin kolm tundi tööd, ehk siis öösel kella 1ni, aga kuna see oli lava lammutamine siis sain selle eest kirja topelttunnid, niiet 6 on juba olemas. Piltide pealt näete tööde arengut juba oma silmaga: 

Alguses oli lava selline, kaks korrust ja puha

Nüüdseks oleme juba teise korruse eemaldanud. Samuti on pildilt näha, et oleme korralikult ka toiduga varustatud. Kust see jõud ja energia hilistel õhtutundidel ikka muidu tuleb!

Ja siinkohal ma lahkusin. Ei näinudki lõpuni kuidas ainult must põrand alles jääb kogu sellest kahekorruselisest teatri lavast. 

Räägin teile ka ühest lahedast sünnipäevast mis sel nädalavahetusel aset leidis. See toimus linnast väljas, mägede poole, Park City külje all ühes väga armsas mägimajakeses. Ühel isegi olümpial osalenud mäesuusatajal oli sünnipäev ning kaasa paluti võtta soojad riided ning ujumisriided. Läksime Erikaga kohale, alguses veidi tutvusime uute inimestega ja rääkisime juttu. Poole 9 ajal õhtul panime kõik soojalt riidesse ning läksime matkale. Jah, õhtul pimedas aga väljas oli täiskuu ja uskumatult valge ja lahe oli! Matkasime kahekümnekesi umbes tund aega mööda lumist matkarada ülesmäge kuni lõpuks välja valitud kohani jõudsime. Sealt avanes imeilus vaade väiksele asulale ning täiskuu oli lausa nii valge, et väljas oleks saanud raamatut lugeda. Tegime pildid ning laulsime sünnipäevalaulu. Kõige väiksem osaleja oli 10 kuune väike tüdruk, kes ikka väga nautis seda õhtust matka ning ei pannud korrakski silma kinni.

mäe tipust avanes mõnus vaade tuledes asulale

Meie seltskond! Väljas ei olnud nüüd tegelikult nii valge. See on rohkem nii kaameras sätitud kuna muidu ei oleks inimesi väga näha jäänud. 

Allatulek oli ka mõnus ning läks poole kiiremini. Koju jõudes hakkisime kõiksugu puu-ja köögivilju ning seejärel nautisime õhtusöögiks juustu fondüüd. 

Peale seda oli vist tegelikult plaanis minna välja kümblustünni aga kuna kõik olid matkast ja söömisest päris väsinud ning vesi tünnis ei olnud just kõige soojem, siis mängisime veidike vahvat sõnaseletusmängu ning südaööl puhus sünnipäevalaps ka tordilt küünlad. Mõned tunnid pärast seda asusimegi teele, mina olin seekord autoroolis ning tõin kõik turvaliselt koju tagasi. Küll aga sõita oli ulmeliselt raske kuna väljas oli väga väga tihe udu niiet vaevu nägin 5m auto ette. Olin ettevaatlik, valisin sobiva sõidukiiruse ja kõik läks hästi!

Muidu läheb mu elu siin sellises rahulikus tempos. Nädalapäevadel on kool, veidike õppimist-lugemist ja trenn. Nädalavahetusteti olen siin natuke ringi vaadanud, kinos käinud, oleme tüdrukutega meie juures õhtusööke nautinud ning lihtsalt puhanud. Samuti on meil hetkel juhtimise tunnis käsil üks suurem projekt ning olen palju aega ka sellesse suunanud. Uurime ühe suure spordikaupade poe juhtimise põhimõtteid, finantsseisu ja teeme igasuguseid analüüse. 

grupitööd, jee!

üks paljudest mõnusatest õhtusöökidest meie juures

Lisaks on hetkel käimas ka Sundance filmi festival aga nendele filmidele on piletid üpris kallid ning neid on raske saada. Ja mul puudub auto, et neid Park Citysse vaatama minna. Eks siis õnnestunumaid näeb hiljem kinos/televiisoris.

Oleme ka golfitiimiga koosoleku pidanud heites pilgud uude hooaega. Alustame veebruarist sise-ja välistreeninguid ning hooajal on 4 võistlust ees ootamas. Esimene on märtsi lõpus Las Vegases. See sama mis eelminegi aasta, niiet lahe!

Ja homme teen ma jälle midagi uut! Lähen vaatama meie kooli mäesuusatiimi võistlust siin ühes suusakeskuses. Ma võtan suure rootsi lipu ka kaasa, sest Erika võistleb ja siis tekitame talle väikse fännklubi sinna raja äärde. Ma olen enne küll freestyle suusatamist vaatamas käinud aga mitte sellist kus kiiruse peale need hulljulged suusatajad mäest alla tuhisevad. Sellest juba järgmises postituses! :)

Olge mõnusad, 

Mari