Kalendris on juba uus kuu aga mina ei ole veel siin eelmistki kokku võtnud. See ülesanne saab nüüd täidetud. Head lugemist!
Et te ikka ilusti järje peal oleksite, siis alustan sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. Niisiis viimati rääkisin, et esmaspäeval, 20.veebruaril oli meil vaba päev, seega jäi ainult kolm päeva (teisipäev-kolmapäev-neljapäev) koolis käia ja siis algas vaheaeg!
Esmaspäev, teisipäev olid täiesti tavalised päevad - matemaatika, inglise keelte ning kahe raske treeningu seltsis.
Neljapäeval (23.veebruaril) tegime pärastlõunases aktiivses tunnis midagi uut jälle. Seekord oli selleks inner tube water polo - ehk siis me istusime suurte ujumisrõngaste sees ja mängu idee oli pall teiste väravasse saada. Sealjuhul pidime kasutama oma igasuguseid kehaosi aga sellest tubist me väljuda ei tohtinud. Meil oli nalja n a b a n i - sest see liikumisviis oli tõesti nii imelik, täiega püüad oma käsi ja jalgu liigutada. Lõpuks olid naermisest kõhulihased valusad ning käed andsid tunda oma keha vedamisest. Fotomaterjal ka:
.. ja see pilt on meie teglikust mängust
Lisaks sai veel neljapäeval korralikult golfi harjutatud ja väike jooksuring tehtud!
Ja järgmine päev oli meile kõigile väga oluline päev - Eesti Vabariigi iseseisvuspäev. Selle puhuks oli mul Eestist kaasa võetud ja seni kaua säilitatud Juubeli tordipulber ning Eesti kohupiim. Teate küll, mis sellest välja tuleb kui pulber segada võiga ning kohupiim munaga, kihti laduda ja veidi küpsetada. Üks väga hea ja lihtne kook.
Üldiselt oli see päev hästi armas ja eestipärane. Hommikupoole puhkasin, hiljem tegin 1,5 h joogat ning käisin poes. Õhtusöögiks tegime Johannesega loomaliha steike, juurvilju, värkset salatit ja kartulit-kastet. Meie sõbrad Cody ja Jacob õhtustasid ka meiega. Taustaks mängisid muidugi väga tutnud eesti laulud, mida kaasa laulsime.
Veel vaatasime filmi "The Singing Revolution" mis on tehtud Ameerikas elavate eestlaste poolt ja kajastab nagu pealkirigi ütleb laulvat revolutiooni. Seal oli ikka väga karme kohti, samas oli tore mõelda meie laulupidude teekonna peale.
Ma võin uhkusega öelda, et olen eestlane ja selleks ma ka jään. Ja kes veel ei tea, siis ma olen tegelikult päris suur patrioot. Näiteks terve päeva kandsin peas sini-must-valget paela. Kuulasin meie presidendi kõnet ning vaatasin natuke vastuvõttu-kontserdit. Enamasti möödus õhtu igasugu häid laule kuulates.
Minu Eestimaa!
ja selle ilusa päevaga algas ka meie nädala pikkune koolivaheaeg!
Esimsed päevad eriti midagi asjalikku ei teinudki, eks ikka peamiselt trenn ja puhkus.
Õnneks esmaspäeval tuli meil hea idee, et võiks ikka Salt Lake'ist väljapoole ka vaadata. Mõeldud-tehtud.
Plaaniks sai väike reis Moabi. Leidsime üsna kiiresti ühe väikse maja, mille saime edukalt esimeseks ööks broneeritud. Järgmisel pärastlõunal, ehk teisipäeval, 28. veebruaril, asusimegi neljakesi teele. Mina, Johannes, Cody ja Oyvind. Cody on ameeriklane ning Oyvind on pärit Norrast.
Moab on väike linn, mis on tuntud oma kaarte ja kanjonite poolest ning see jääb umbes 4 tunni autosõidu kaugusele kagusse. Jõudsime teisipäeva õhtul päikeseloojanguks kohale ning uurisime veidi turismi infot, et mida homme täpselt ette võtta. Eriti palju targemaks me ei saanud ning kuulnud grilli olemasolust meie majakeses otsustasime õhtusöögi ise ja grillil valmistada. Ostsime siis hulga süüa ja läksime oma majja. See oli superlahe! Selline väike aga armas ja me mahtusime ilusti ära. Kohale jõudes hakkasime kohe süüa tegema, mina vastutasin värske salati eest ning pakkisin kartulid või ja soolaga hõbepaberisse, poisid grillisid liha. Niisiis sai ametlikult uus grillihooaeg avatud, õhtusöök oli super!
.. ja siis veel selline hiiglaslik ribi!
Õhtul veel mängisime natuke kaarte ja vaatasime televiisorit (heh, Oyvind arvas, et kõige halvem asi selle maja juures ongi see, et seal oli televiisor koos mitmesaja kanaliga - peaaegu oleks saanud elektroonikast täielikult puhata). Saime kohe aru, et siin soovime seal veeta ka järgmise öö, seega broneerisime selle veel üheks päevaks. Üsna vara läksime magama, sest järgmisel päeval tuli vara tõusta, hommikust sööma minna ja siis juba seiklema!
Järgmisel hommikul läksime välja hommikust sööma - minule sel juhul pannkoogid moosi ja jäätisega. Siis käisime mõnes rendikohas ja üsna varsti oli selge meie päeva põhitegevus. Rentisime neljakohalise sõiduki.. sellise:
ja siis läks ralliks! Saime kindla kaardi, kust teed lähevad, valikuid oli ning sinna teepeale jäid ka kaks vaatamisväärsust - dinosauruste rada ja üks tunnel. Selle autoga sõitsime neli tundi seal kanjonis ringi ning juhtida sai meist igaüks kaks korda. Kaasaarvatud mina! Pildid räägivad enda eest:
väga muhe kuidas "stopi" asemel on liiklusmärgil sõna "whoa". See oligi tõeliselt whoa ralli!
ja seal nad siis elasid
Viimase ringi veel rallitasime täiega kuni isu täis sai. Kuigi ma alguses ei olnud sellest supervaimustuses, vaid pigem läksin nö vooluga kaasa mõttega, et teeme ära.. siis tegelikult oli see ikka väga lahe ja kift et ise ka juhtimise ja kiirusega hakkama sain!
Pärast seda läksime sööma, kõhud olid juba päris tühjad. Söögiks tavaline söögikoht Ameerikas (mitte kiirsöögikoht).. menüüs oli kõike, mina valisin kalawrapi. Kui seal lõpetasime siis läksime oma autoga veel päikeseloojangut nautima, seega sõitsime lihtsalt ülespoole mäkke.
.. ja siis muidugi tuli poistel mõte, et võiks oma autoga sellise päris järsu künka otsa sõita. Mina ja Johannes läksime õnneks kohe autost välja:
kõik läks ikka hästi ja auto sai ilusti hakkama. Õhtupoolikusse ka veel ikka ärevust ja adrenaliini!
Veidi veel rallisime oma autoga mööda mitte just väga siledaid teid.
Lõpuks jõudsime koju ning tegime poistega ühe vägeva pokkeriturniiri, nalja sai sellega kõvasti. Vahepeal mulle isegi naeratas algaja õnn. Õhtu lõpuks olime päris väsinud, aga päev oli supervahva!
Neljapäeva (1.märtsi) hommikul ärkasime aga hoopis sellise vaatepildiga:
Õnneks see lumi oli ainult hommikupoole ning keskpäevaks olid alles ainult veidi märjad tänavad. See sulab kohe ära, sest maapind on ju nii soe. Hommikust läksime sööma väiksesse ja hubasesse kohvikusse. Valisin tradistionilise ameerika hommikusöögi (ehk eggs-bacon-potatoes-toast) asemel hoopis müsli maitsestamata jogurtiga. Maitses väga hästi!
.jpg)
Seejärel seadsime sammud kodu suunas.. aga enne veel külastasime-uudistasime kuulsat The Arches National Parki, kus asuvad tuntud kaared.Lõpuks ikka läksime väiksele 5 minutilisele jalutuskäigule välja ka ning tegime pilte:
ja siis veel väike autoralli sellistel teedel
Jõudsimegi kiirteeni välja, mis viis meid otsejoones kodu poole. Enne veel väike lõunasöök ühes väga ebatervislikus ja tuntud ameerika kiirtoidurestoranis. Väga halb!
Koju jõudes oli maja ülikülm, prr. Õnneks soojenemiseks väga kaua aega ei läinud. Meil teised kaks majakaaslast on puhkusel Cancunis, Mehhikos, seega kedagi kodus ei olnud kolm päeva.
Reedel rääkisin pere ja sõpradega ning viisin ennast kurssi uudiste ja sündmustega mis vahepeal olid aset leidnud. Samas oli niii hea arvutist eemal olla ja täielikult puhata. Reedel olin väike päkapikk ja saatsin Eesti poole mõned saadetised. Sain ka väikse trenni tehtud ning jällegi niisama puhatud.
Täna, ehk laupäeval tegin kaks korralikku trenni ning esimese ajal pidin kahjuks ka apteegist läbi jooksma, et külmageeli osta. Mu reielihas ei ole endiselt vigastusest taastunud ja iga samm teeb kohutavalt valu. Peab jälle füsioterapeute külastama.. aga ma ei saa ju! Tahan trenni teha!
Nüüd on veel vaid pühapäev jäänud ning algab uuesti töö ja vile koos. Tegin just oma märtsi ja aprilli esialgse plaani kalendris valmis ja tõotab tulla igaljuhul väga kiire, töine ja tegus aeg. Kindlasti ka tore, sest juba kahekümne päeva pärast on mul esimene võistlus Las Vegases.
Õnneks mina ei saa öelda "plirts-plärts - käes on märts" sest siin ei ole väga porine. Päike paistab ja kevad on südames, kuigi vahel on veel siiski päris jahedad ilmad.
Tänaseks siis kõik, olge mõnused ja kirjutan jälle! :)
Mari
No comments:
Post a Comment