Võtan ennast nüüd kiirel ajal kokku ja teen teile vahepealsest jälle kokkuvõtte.
Siit tuleb ülevaade eelmisest nädalast, mil Ameerikas tähistati Tänupühasid.
Ameerikas leiavad tänupühad aset iga aasta novembrikuu neljandal neljapäeval. Sel aastal oli selleks 24.november. Kuna tänupühad on siin suur püha, siis saime meie nautida pikka vaba nädalavahetust juba alates kolmapäevast.
Sain mõnusalt välja puhata, trenni teha, uueks kiireks nädalaks valmistuda ning mõned jõulukingid soetada. Siin algab pärast tänupühi suuremat sorti jõuludeks valmistumine. Inimesed hakkavad vaikselt maju kaunistama ning jõulukinke ostma. Selleks on just õige aeg, sest aset leiab Black Friday. See on kohe neljapäevastele pidustustele järgnev suur ostuhullus. Ostukeskused ja kauplusteketid on varunud supersoodsate hindadega tooteid ning kogu see möll algab südaööl või mõnes kohas näiteks kell 6 hommikul kohe pärast tänupühi. Igaljuhul meie seda küll pärast suurt söömaaega ette ei võtnud, uni tundus palju parem mõte olevat.
Natuke minu esimestest tänupühadest Ameerikas. Hommikul magasime mõõdukalt, sõime ning otsustasime enne suurt söömaaega trennis käia, niikuinii terve järgnev päev midagi eriti aktiivset ei tee. Mina ja Johannes ostustsime joosta otsejoones itta, mägede poole. Ja nüüd kui loogiliselt mõtlete, siis see tähendab ainult ülesmäge sörkimist, juhuuu. Jooksime siis 30 minutit mäkke ja siis hakkasime vaikselt alla tulema, see teine osa meeldis mulle märksa rohkem. Kokkuvõttes oli päris raske jooks ja pulss ikka üsna kõrgel.
Siis tegime kibekiirelt ennast korda, haarasime külakosti kaasa ja hüppasime autosse. Meid oli kutsutud perekond Wilkinsonide juurde kella kaheks päeval, no natukene jäime hiljaks, pole hullu. Võtsime kaasa veini, juustu ning Tallinna komme (säästud sellest ajast, kui Joonas siin käis ja Kalevi komme tõi).
Ja nagu arvata oligi, siis sisse astudes oli laud rohkem kui lookas ja kõik olid valmis suureks söömaajaks.Algatuseks pakuti erinevad suupisteid, näiteks juustu ja küpsiseid, ahjus tehtud krõbedaid saiu määrdega ja nii edasi. Seejärel sõime eelrooga, milleks oli värkse salat. Selle saime ise moodustada, valides erinevaid koostisosasid. Minu taldrikul oli värske salat, kurk, tomat, avokaado, krevetid ning koorekaste. Salat oli tavapäraselt väga hea.
Järgnes pearoog. Nagu te kõik teate, siis selleks oli kalkun. See on traditisoon, et tänupühadel seveeritakse siin ikka kalkunit ja poest on võimatu sel ajal muud lihavalikut leida.
Selle maitsva kalkuni kõrvale pakuki kartuliputru ning kastet. Valikus oli neid kaks ja mina valisin seenekastme. Lisandiks olid kahte erinevat moodi tehtud jõhvikad - apelisinimaitselised ja tavalised, kauss ubade ja muude juurviljadega, kahte erinevat moodi tehtud saiakuubikutest vormid - kõrbedad ja pehmed, siis veel selline kõrvitsast tehtud puder, maitses hästi ja magusasti. Ja selle kõige kõrvale hunnikuga ahjust tulnud värskeid saiu.
Pärast kahte portsjonit pearooga oli kõht juba päris täis ning võtsime aega natuke puhkamiseks ja jutustamiseks.
Aga ei läinudki väga palju aega mööda, kui meid ootas neli kooli. Üks pumpkin pie (kõrvitsakook), üks õunakook, siis veel sidruni- ja banaanikoogid.
Pärast neid kooke oli küll kõht täis ja väsimus tuli peale. Eks see söömine ole raske töö ja enne oli trenni ka tehtud. Siis hakkaski telekast neljapäevane NFL-i (National Football League) mäng. Läksime siis suurde tuppa telekast Ameerika jalgpalli vaatama. Mulle see erilist pinget ei paku, seega vahepeal lasin vist silma looja.
Mõne tunni pärast toimus jälle väike söömine. Nimelt kalkun oli ilusti ära puhastatud ja saiakesi oli hunnikuga veel alles. Siis tehtigi kalkuni võileibu - värske sai ja liha vahele. Minu puhul jäi see nali küll ära, sest kõht oli veel ikka päris päris täis.
Pärast veel natuke jutustasime ja südaöö paiku hakkasime koju sõitma. Nägime siin kodu lähedal ühe suure poe ees meeletuid järjekordi, ilmselt avati keskus varsti Black Friday shopinguteks.
Kodus uinusin kiiresti. Kokkuvõttes oli väga lahe kogemus tähistada Ameerika perekonnas päris tänupühasid. See sarnaneb paljuski meie jõuluõhtusöögile, ainult et traditsiooniks on igalpool valmistada turkey!
Sel pikal vabal nädalavahetusel me miskit erilist korda ei saatnud, pigem kogusime hoogu uueks nädalaks, sest koolis tulevad viimased kiired ajad. Tegime siin poistega trenni värskes õhus, sest kool ja kooli võimla olid kinni. Pilt ka, kuidas me pargis erinevaid harjutusi tegime, pildil mina ja Jacob:
Selle nädala esmaspäevast algaski uuesti kiire töö. Minul kukkusid siin paljude asjade tähtajad ning esitasin hulga viimaseid esseesid ja koolitükke. Esmaspäeval oli väga tihe koolipäev, kus tegin oma 10 erinevat asja, huuh. Kolmapäeval oli meil golfitiimi koosolek, kus arutasime uue hooaja plaane ning hetkelist treeningplaani. Puhkus sai juba ammu läbi, nüüd käivad nii füüsilised kui tehnilised treeningud. Käime nädalas korra või kaks igaüks individuaalselt tehnika treeneriga rangel, lisaks peab ise harjutamas käima. See asub täitsa linna sees, ning on ülisuure katusealuse rangega löögiala. Lisaks on seal väga hea valgustus ning soojendusaparaadid, seega saame päris õhtul ka trenni teha.
Nüüd on juba jälle nädal läbi. Kahjuks ei lõppenud see nädal eriti edukalt. Õnneks mitte kooli mõttes, vaid füüsilises. Eelmisest nädalast venitasin natuke reit ja sel nädalal selgus, et tegu on siiski tõsisema vigastusega. Kõnindes annab tunda ning jooksusammu ei saa üldse teha. Õnneks tegelevad mu probleemiga nüüdsest juba spetsialistid ja loodetavasti saab selle kiiresti korda.
Esimese ülikooli semestri lõpuni on jäänud täpselt kaks koolipäeva (esmaspäev ja teisipäev), esimene eksam sel reedel, ning kolm eksamit järgmisel nädalal. Aga kõik on niii hästi ja motivatsioon on küllaltki põhjas, et kooliasjadega kiirelt ühele poole saada, sest selle preemiaks on kojusõit 14.detsembril. See on täpselt KÜMNE päeva pärast! Kas te suudate seda uskuda? Mina küll veel ei suuda, seega hakkan tegutsema, lõpetan kähku oma viimased kooliasjad ära ning tulen koju! Ootan väga!
Varsti näeme,
tervitused-kallistused,
Mari
No comments:
Post a Comment