Lõpp on juba väga lähedal!

45 päeva pärast lõpetan ülikooli! Juhei! Lõpp on juba väga lähedal aga tegemist ikka jagub! Võtsin vägisi aega oma kiirest päevast, mis muide peaks olema puhkepäev aga minu jaoks golfist vaba päev tähendab kõikide muude asjadega tegelemist. On viimane aeg kirjutada väike ülevaade viimase kahe kuu tegemistest.

Viin teid endaga nüüd tagasi veebruari lõppu, mil toimus viimase aasta sportlaste tänamine. Siin saab ülikoolis õppides sporti teha kokku maksimaalselt neli aastat. Minu neli aastat on läbi saamas ja seega oli tore istuda koos teiste lõpetajate, treenerite ja muude abivägedega maha, nautida maitsvat õhtusööki ja arutada tulevikuplaane.

Peale minu lõpetas veel kaks golfarit, Robby ja Tanner, kellega olen ülikoolitiimis kõige kauem koos mänginud. Siin me oleme:

Ja siin pilt kõikide sportlastega. Kokku sai läbi 44 üliõpilase sportlasteekond ülikoolis mängides.

Õhtusöök oli maitsev ja pidu jätkus golfarite juures. Nagu ikka mängisime pinksi, istusime nende tagaaias asuvas mullivannis ja nautisime reede õhtut.

Õhtu väga pikaks ei läinud, sest järgmisel päeval oli vaja kogu oma energiaga olla Endurance sports messil. Ehk siis messil, kus tutvustasime Salt Lake City maratoni ja veel ühte suvist matkaradade jooksuseeriat. Messil oli esindatud palju spordipoode, erinevaid võistlusi ja muid tooteid/teenuseid. Mul oli vaha päev ja õppisin palju. Lisaks sain palju uusi kontakte kellega võiks tulevikus koostöös teha.

Uuel nädalal oli kiire kooli ja trennide nädal ning muidugi ka Eesti sünnipäev! 24. veebruar oli sel aastal teisipäev ja seega midagi erilist ette ei võtnud, vaid käisin lihtsalt ühe ammuse sõbraga ühes lemmikkohvikus jutustamas.

Reedel käisin paari sõbraga aga jälle õhtumäel suusatamas. Saime väga odavad piletid ja tekkis hea võimalus minna, muidugi olin käsi! Suusatasime 5 h täiel kiirusel ja megalahe oli. Alguses sadas hullupööra lund ja ma mõtlesin, et no sellest nüüd küll head nahka ei tule aga sadu jäi peagi järgi ja meil oli väga lahe õhtu mägedes. Sellega aga õhtu ei lõppenud. Kui kell 21 mägi kinni pandi, siis oli sõitsime teise kanjonisse ja läksime Canyonsi keskuse ühte suurimasse hotelli, kus meie ühel sõbral oli väike koosviibimine. Käisime õues mullivannis ja see oli lihtsalt super eriti pärast väsitavat lauatamist mäel!

Lisaks vaatasime veel hotellis ringi ja mängisime piljardit, rääkisime juttu ja nautisime seltskonda. Üsna pea vajusid kõik unne, sest üsna väsitav päev oli seljataga ja mullivann tegi oma töö. See oli üks superpäev!

Pilt internetist

Kuna teisipäeval ma Eesti sünnipäeva ei tähistanud, siis laupäeval aga küll. Saime siinsete eestlastega Ingridi juures kokku ja tähistasime vingelt. Kokku oli meid eestlasi üle 20 ja ma ei tea kust need kõik tulid!? Nii tore oli kõigiga tutvuda ja nende lugusid kuulata! Igaüks pidi miskit toidupoolist kaasa tooma ja mina muidugi küpsetasime kohupiimakooki. Õnneks tuli hästi välja ja teised kiitsid! Mina olin aga üliõnnelik kringli ja mannavahu üle! Need olid lihtsalt niiii head!!

Üritus algas kohustusliku hümni laulmisega ja tegime ka ühispilti.Kokkuvõttes oli õhtu väga lahe ja mul oli superhea meel kohtuda siinsete teiste eestlastega ja mekkida eestipäraseid roogi.

Pildilt on puudu mõned hilisemad tulijad

Möödus jälle üks kiire koolinädal kirjandeid kirjutades ja trenni tehes. Nädala lõpp oli aga ekstra lahe – laupäeva hommikul toimus üks jooksuvõistlus, millega ma olen seotud ja lõunal lendasin koolivaheaja puhul minipuhkuseks Californiasse päikest nautima.

Veidi lähemalt. Veebruaris sain pakkumise aidata korraldada ühte jooksuvõistluste seeriat. Veebruaris toimus 5K, märtsis 10K ja aprillis 15K jooksud. Veebruari oma tegin ainult osaliselt ja tutvusin asjaga. Märtsis aga aitasin juba rohkem. See võistlus ja see firma on väga lahedad ja nende võistlused on alati hästi korraldatud. On au olla selles tiimis ja töötada koos nende inimestega.

Võistluspäev läks hästi ja kõik nautisid. Ilm oli ilus ja inimesed olid õnnelikud. See on ühs vahva võistlus, sest pärast on kõik inimesed veel koos ja ootavad loosiauhindu ja jutustavad ja shoppavad (võistlus on korraldatud kohaliku ülieduka spordipoe poolt ja start/finiš on poe parkimisplatsil).

Mina kogesin ja õppisin palju. Lisaks tutvusin paljude uute inimestega minu erialal. Õppisin eriti ajavõtusüsteemi ja kuidas spordipood oma vahenditega korraldab suurepärase võistluse. Lihtsalt nauding!

Pärastlõunaks oli võistlus läbi ja tõttasin koju. Pakkisin mõned asjad kokku ja läksin lennukile. Nimelt oli meil 6-15.märts koolivaheaeg aga kuna mul oli tol nädalal paanis mõned olulised kohtumised, siis ei saanud ma nädalaks ajaks kuskile minna. Seega otsustasin ühe sõbrannaga et lähme minipuhkusele. Meil mõlemal oli seda väga vaja ja asusimegi eksprompt reisile Long Beach, Californiasse. Tema vanemad olid ka meiega ning see tegi reisi lihtsamaks. Kohale saabudes võtsime rendiauto, parimast toidupoest värsket söögikraami ja läksime Oceanside’i linnaossa.

Õhtu oli mõnus – rääkisime lõkke ääres juttu ja nautisime head sööki. Järgmisel hommikul läksime randa ja olime seal terve päeva! Mina lihtsalt lamasin, magasin ja lugesin raamatut rannas – mu kehal ja vaimul oli seda kohe hirmsasti vaja. Kõndisime ka pikimal pieril (puidust ehitatud kai) ja mööda rannajoont kulgeval palmidega ümbritsetud kõnniteel. Tuletan siinkohal meelde, et nädal tagasi käisin õhtumäel lumelauaga sõitmas. :) 

Kuna mu sõbranna on vegan (ei söö loomseid produkte ega järelprodukte, st. muna, piim jn) siis õhtusööki sõime vegan restoranis ja see oli minu jaoks uudne kogemus. Ma proovisin uusi asju ja mulle väga maitses! Õhtuks olime päikest väsinud ja uni tuli ruttu.

Esmaspäeval sõitsime veidi rohkem põhjapoole ja peatusime tuntud Laguna Beachil. Võitsime seal veidi päikest ja tegime pilte. Siin on minu edevuselaat:

Laguna Beach mulle üldiselt väga meeldis – seal paistsid mõned kaljunukid ja kuna oli esmaspäev, siis ei olnud seal ka palju inimesi. Lisaks oli see vesi lihtsalt nii mõnus – helesinine ja parajate lainetega! Ookean on minu jaoks kui meditatsioon – tundsin jälle kuidas mu aju lihtsalt puhkab! Seda oli väga vaja.

Kui kell hakkas õhtule lähenema, siis sõitsime veel veidi põhjapoole ja minu reisikaaslased suundusid tagasi Salt Lake Citysse. Mina aga jäin veel üheks päevaks – mu parim sõber, kelle juures ka tänupühade ajal käisin oli samal ajal seal ja veetsin kaks päeva temaga.

*Ta on tegelikult Californiast pärit, kuid novembris käisime tema ja ta pere teises kodus Arizonases.

Niisiis ta võttis mind peale ja läksime väiksele tiirule – käisime tutvumas tema sõprade ja nende perekondadega. See oli nii äge, sest olin neist kuulnud kuid mitte kunagi näinud. Kõik olid nii sõbralikud. Lausa nii sõbralikud, et minu sõbra parima sõbra pere laenas mulle kalipsot ja surfilauda, et saaksin järgmisel päeval selle järgi proovida!

Õhtul käisime kõik koos tema sõpradega õhtusöögil ja pärast pubis piljardit mängimas. Nii vahvad tüübid! Ja mitte lihtsalt pubis, vaid ikka sellises pubis kus tavaliselt LA Kings (NFLi hokimeeskond) käib pärast mänge tähistamas. Õhtul sõitsime San Pedrosse, kus mu sõber pärit on ja õige pea oli aeg magama heita.

Ja mis te arvate mis ma järgmisel päeval tegin? Surfasin muidugi! Hommikul olime veidi asjalikud ja viisime ühe autodest parandusse, käisime toidupoest läbi ja siis läksime randa. Manhattan Beachile. Nonii, esimest korda ajasin siis selle kummiülikonna selga ja olin valmis laineteks valmis.

Läksime vette ja heitsin kõhuli. Järgmisel hetkel olin vees. Ajasin end ruttu püsti ja läksin kõhuli lauale ja jälle olin veel. Mis jama see on? Võttis natuke aega enne kui sain aru, et tasakaal on eriti oluline. Keharaskus peab olema väga täpselt jaotatud. Lõpuks sain sellea hakkama. Siis hakkasime edasi liikuma – pidin kätega kordamööda (!) aerutama. See oli raske, sest tahtsin koguaeg mõlemaga käega samaoodi lükata aga edasi ma kuidagi liikusin. Siis pidin istuma lauale. Ja jälle olin ma veel. Ajasin püsti ja istusin lauale ja jälle kukkusin vette. Oeh, ma hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest kui juba istumine nii raske oli, siis kuidas ma veel sellel laual püsti peaks seisma?

Aga tegemist on siiski Mariga ja ta ei kavatsenudki alla anda. Sain lõpuks siis istumise selgeks. Sellele järgnes aga järgmine katsumus – lained. Lained olid sel päeval tõsiste surfarite jaoks väiksed, kuid minu jaoks kohati päris suured. Sõber rääkis veidi põhitõdedest ja olime eelnevalt ka kuival maal veidi praktiseerinud seda laual püsti hüppamist.

Asi on aga selles, et hoog peab piisavalt suur olema, et jõuaks lainet püüda. Kuna mina aga alles õppisin siis ei saanud ma parajat kiirust kätte. Seega otsustasime, et mu sõber lükkab mulle hoo sisse ja siis üritan õigel hetkel püsti seista. Esimesed korrad olin muidugi kuskil laine, laua ja liiva vahel .. pea käis ringi ja tegime väikse pausi.

Mina aga alla ei andnud ja hakkasime jälle laineid püüdma. Varsti juhtuski ime – sain mõned head sekundid püsti seista ja see oli MEGA! Ja lausa kaks korda! Ma olin nii õnnelik! Nii me siis olime pool päeva ookeanis ja nautisime laineid. Kui siis ühel hetkel nägime suurt lainet tulemas ja mitte lihtsat lainet, vaid lainet koos kahe delfiiniga! See oli IMELINE vaade!! Me olime neile nii lähedal ja mina muidugi kiljusin elevusest. Ma ei osanud seda üldse oodata! Nii kift!

Vaade oli selline:

Pilt internetist

Pärast vees möllamist olin muigi läbi kui läti raha ja seega magasin veidi rannas. Õhtul käisime kalarestoranis söömas ja kail päikeseloojangut vaatamas. Veel tsekkasime kohalikke baare ja peotänavaid. Jõudsime ühte pubisse ja seal oli live band, mis just vahetus. Otsustasime jääda, et kuulata järgnevat bandi ja see oli ülihea! Me poleks üldse osanud oodatagi ..  tegemist oli sellise ühise jamiga, et erinevate bandide liikmed tulevad üheks bandiks kokku ja laualavad erinevaid mixe. Ehk üks laul oli umbes 10 minutit pikk segu erinevatest kuulsatest lauludest. See oli üks parimad kontserte! Väga mõnus ja muhe meelelolu! Sealt oli raske ära tulla aga mul oli hommikul väga varajane lend tagasi Salt Lake Citysse.

Jõudsin siia tagasi kolmapäeva hommikul ja tol päeval oli meil Salt Lake maratoni kommittee koosolek. See läks hästi ja ma endiselt õpin palju! See võistluste direktor on väga lahe ja oskab oma ala ikka superhästi!

Nädala lõpuni tegelesin kahe suure jooksu – the Race for the Cure ja SLC Marathoni organiseerimisega ja üritasin mõndade kooliasjadega ka ühele poole saada. Niiet nädala teine pool oli väga tegus ja omamoodi huvitav. Mulle lihtsalt niiväga meeldib ürituste organiseerimise juures olla!

Algas jällegi üks kiire koolinädal koos trennidega. Golf oli täies hoos ja kool samuti. Lisaks läksin neljapäeval sellesama jooksupoe tiimiga Moabi. Nad kutsusid mind endaga kaasa, et korraldada seal reedel mess ja müüa nende tooteid. Ma olin muidugi käsi ja heast kogemusest ei tahtnud ära öelda.

Seega neljapäeval pakkisime väikebussi asju täis ja asusime üsna pea teele. Sõit kestis kokku umbes 4 tundi ja tegime peatuse poole tee peal, et süüa korralik lõunasöök. Kohale jõudes oli Moabis ilus ilm ja hotelli jõudes läksime kohe basseini äärde päikest nautima ja end värskendama. Õhtul sõime jällegi korraliku kõhutäie populaarses pastarestoranis ja tutvusime üksteisega veidi lähemalt. Õhtu lõppedes vaatasime ühe filmi ja õige pea oligi juba magamamineku aeg.

Järgneval hommikul oli äratus varajane ja jälle läksime sööma – meil kõigil oli mulje, et sel reisil me ainult sõime. Hehe – see firma hoolib oma töötajatest väga! Seejärel asusime messipaika ja ehitasime võredest ja muudest materjalidest riiulid ja stanged kuhu panime kogu oma kraami. See võttis ligi 3,5 h aega aga jõudsime täpselt õigeks ajaks valmis ja kiirelt ka lõuna söödud.

Päev messil oli tore ja õpetlik – ma õppisin müüma, klientidega suhtlema, vastutama ja õppisin ka teiste boksidest nii mõndagi uut. See mess oli suunatud inimestele, kes tulid oma numbrit ja väikest kinkepakki välja võtma, et laupäevasel poolmaratonil või 5 miili jooksul osaleda. Seega käis läbi umbes 2000 jooksjat ja meil oli edukas päev. Õhtul tuli uni ruttu!

Ja järgmisel hommikul oli äratus varajane ja esimesed sammud jalgadel valusad, sest eelmine päev olime terve päev püsti seisnud. Hommikul oli siis jooksuvõistlus – kuna tegime messil tööd, siis saime tasuta pääsme jooksul ja ma ei suutnud sellest võimalusest jällegi ära öelda. Olen alati tahtnud USAs mõnel sellisel võistlusel osaleda ja see oli suurepärane võimalus. Niisiis jooksin 21. märtsil 5 miili jooksu.

Õnneks oli start väga lähedal meie hotellile ja hommikul jalutasime peatusesse. Jah just peatusesse, sest sellel võistlusel viisid bussid meil ülesse kanjonisse, kus asus stardipaik. Natuke aega  pidime ootama, et ikka kõik kohale jõuaksid ja siis anti start. 5 miili jooksus osales 602 inimest ja kõikide nendega oli lausa fantast koos startida. Esimesed 3 miili kulgesid mööda kanjonit, millega paralleelselt jooksis Colorado jõgi. Päike paistis ja ilm läks aina soojemaks. Viimased 2 miili olid linnas ja see tekitas hoopis teisi emotsioone. Tundsin end sel päeval kuidagi eriliselt hästi ja kuulasin oma keha – jõudsin finišisse ajaga 46:27, mille üle olen väga õnnelik! Eesmärk oli alla tunni joosta, see sai edukalt täidetud!

Pärast jooksu sain kaela teenitud medali ja enesetunde mis oli mega! Ma olin väga õnnelik! Leidsin omad kõik üles, käisime hotellis pesemas ja läksime tagasi finišijoonele, et kaasa elada neile kahele meie tiimist, kes jooksid poolmaratoni. Nad tulid väga ruttu ja jooksid mõlemad lausa uskumatud ajad – sinna pooleteise tunni kanti.

Käisime veel finišialas ringi, sõime ja puhkasime. Õige pea asusimegi Salt Lake City poole jälle teele. Ja nagu ennegi, siis peatusime ja sõime poolel teel lõunat. Salt Lake’i tagasi jõudes ei läinud ma aga mitte koju, vaid otse lennujaama. Mul oli 2 tundi aega, et teha kibekiirelt paar kooliasja ja juba istusingi lennukis, et lennata Las Vegasesse ja kohtuda oma golfitiimiga. Nimelt asusid nemad juba teele laupäeva hommikul, kui mina Moabis jooksin ja jõudsid täpselt selleks ajaks kohale kui mina Vegases maandusin.

Vegases oli jällegi sama võistlus, mis alati. See oli minu jaoks neljas ja viimane kord sellel võistlusel osaleda – natuke on ikka kahju ka! See väljak ja reis jääb mulle igaljuhul alatiseks meelde.

Sel aastal oli jälle tore tagasi olla ja reisida uute inimestega – meil on sel aastal tõesti lahe tiim! Pühapäeval mängisime harjutusringi, ilm oli ilus ja nautisin head väljakut. Esmaspäeval oli esimene võistlusring ja tegin golfi enda jaoks igal juhul põnevaks – mängisin 79 lööki aga sealjuures tegin 5 birdiet. Järgmisel päeval oli hoopis teistsugune ring ja tulemuseks 80 lööki. Reis oli tore, sai piisavalt golfi mängitud, puhatud, veidi kaarte mängitud ja päikest võetud.

Salt Lake’i jõudsime tagasi teisipäeva öösel ja kolm päeva olime siin kui asusime jällegi teele – seekord põhjapoole Idaho osariiki. Sel võistlusel käisime ka eelmisel aastal ja pidin seal peaaegu ära külmuma. Seekord oli ilm aga väga hea! Reis oli eriline sellepärast, et mu sõbra James’i õde (vaata eelmist positust tänupühadest) elab sellele linnale väga lähedal ja sain temaga aega veeta. Ta on väga lahe ja ise ka ülikoolis golfi mänginud.

Pärast pühapäevast harjutusringi läksimegi Jamesi, tema õe ja õe kaaslasega tiimist eraldi õhtust sööma. Nautisime head sööki, jäätist, mõnusat seltskonda ja hiljem hotelli hot tubi (mullivanni). Järgmisel päeval mängisime 18 rada ja poisid mängisin 36 rada. Minu ring kõige edukamalt ei läinud, mängisin selle hooaja kõrgima tulemuse, sest puttamisega oli raskusi. Pärast oma ringi läksin James’i õega tema mängu vaatama ja kõndisin veel 11 rada lisaks. Pärast õhtusööki tuli uni ruttu!

Järgmisel päeval mängisime 18 rada ja seejärel asusime jälle Salt Lake City poole teele. Mäng oli veidi parem kui eelmisel päeval aga ei miskit märkimisväärset. Tagasi tulles tegin oma puttamisasendis veidi korrektuure.

1.aprillil jõudsin üle pika aja jälle koolipinki. See oli päris hea aprillinali. Koolis olin ja olen siiani veidi asjadega maas aga pole hullu, küll need tehtud saavad! Tol nädalal toimus veel nii mõndagi asjalikku – oli Salt Lake maratoni korraldamise koosolek ja toimus ka 15K jooks, millest juba eelnevalt rääkisin.

Nädalavahetusel mängisin mõlemal päeval ka golfi ja proovisin veidi kooliasjadega mäele jõuda. Samuti läks energiat lähenevate ürituste korraldamisele.

Terve järgneva nädala käisin koolis! See oli päris imelik.. Hehe. Aga koolis on tegelikult tore ja lõpp on lähedal! Lisaks käisin teisipäeval pärast kooli ühe oma sõbraga väiksel matkal. Selle matka nimi on the Living Room hike ehk elutoa matk. Ja elutoa matk on ta sellepärast, et kividest on tippu ehitatud toolid ja diivanid, millelt saab nautida imeilusat vaadet Salt Lake Cityle.

Lisaks toimus sel nädalal veel ka Graduation Fair, kus siis kõik peagi lõpetajad said kätte oma vahva tekli ja musta rüü, mida olete filmidest näinud ja mida tuleb lõpupäeval kindlasti kanda.

Nädalavahetusel organiseerisin ühte väiksemat sorti 5K jookusvõistlust ja laupäeva õhtul käisin ühe vahva pool Eesti pere juures õhtusöögil. Nii tore oli tunda perekonnaarmastust ja nautida õhtusööki kaasmaalastega – aitäh Anneli & co!

Pühapäeval mängisime tüdrukutega golfi ja tegemist oli sõpruskohtumisega siin, SLCs. Saime kahjuks napi, kuid sõbraliku kaotuse osaliseks. Esmaspäeval ja teisipäeval toimus meil aga koduvõistlus, mis oli minu jaoks ülioluline! Meie liigas läheb arvesse 6 võistlusringi, 4 sügisel ja 2 kevadel. Pärast sügist juhtisin kogu meie liigat 6 löögiga, ning lõplik pingerida selgus pärast meie koduvõistlust.

Olin väga keskendunud, sest tahtsin seda võitu väga. Esmaspäeval mängisin hoolimata kehvast esimesest poolest enam-vähem hästi kuni viimasel rajal lõin kaks palli auti. Tulemuseks 81 lööki ja minu suurimal konkurendi ilusad 75. See tähendas aga seda, et andsin kohe pärast esimest võistluspäeva ära oma 6 löögilise edu.

Teisipäeval oli aga meil siin tormihoiatus ja tuul oli äärmiselt tugev. Olin selleks valmis ja võitlesin tuulega korralikult. Tulemuseks 76 ja vastasel 81, niiet võitsin 5 löögiga meie liiga ja olen ÜLIÕNNELIK! Hea lõpp ülikoolikarjäärile, eriti kuna olin ka parim oma esimesel ülikooliaastal! Algus ja lõpp olid vähemalt tugevad!

Nüüd jõudsin on jutuga tänasesse päeva! Olen koolis ja üritan mõndade asjadega ühele poole saada. Lisaks toimub sel laupäeval meil Salt Lake City maraton ja olen selle korraldamisega seotud, niiet kiire ja tegus nädalalõpp on tulemas. Olen põnevil ja õpin palju!!

Ja pilk tulevikku – järgmisel nädalal jõuan lausa igal päeval kooli ja see on ühtlasi ka minu viimane koolinädal. Proovin palju asju ära teha ja oma õpingutele siinpool ookeani kiirelt punkt panna. Lisaks on tulemas palju huvitavat – esmalt maraton ja siis näiteks seenior dinner ehk siis pidulik õhtusöök kõigile viimase aasta üliõpilastele, meie liiga finaalvõistlus Arizonases, Race for the Cure organiseerimine ja palju muud! 

Lisaks ootan juba küll vahvat Eesti reisiseltskonda! :) 

Varsti ongi aeg viimaseks postituseks! Tänan teid kõiki, kes te mind ikka kirjutama innustate! 

Mari