Ahhhhhoooiiii!! :)
"Siis kui Mari blogi hakkas kirjutama olid aprill, mai, juuni, juuli
august, september, oktoober ja pool novemberit juba läbi"
- Janno Tammekivi
august, september, oktoober ja pool novemberit juba läbi"
- Janno Tammekivi
Mari siinpool!
Uskumatu eks? Aga nii see on. Täna lihtsalt tuli see päev, kus hilisest
trennist koju jõudes mõtlesin, et tahan blogi kirjutada! Tahan vägisi võtta
selle aja siin meeletus tempos ja rahulikult mõelda tagasi suve ja kevade peale
– eelkõige lihtsalt endale, mitte ühelegi kirjandile!
Et aga kõik mu 4
aastat siin Ühendriikides saaks korralikult ikka kirja, kutsun teid endaga ajas
tagasi rändama..lausa märtsi lõppu. Ja luban, et selle postituse lõpuks jõuame
tagasi tänasesse!
MÄRTS 2014
Märtsist siis
läks lahti uus golfihooaeg. Ma olin põnevil, sest ma sain uued kepid! Suuresti
ongi siia jäänud kirjutamata, sest golf, kool ja võistlusreisid tähendavad hullu
tempot. Ja seda eriti kevadel, sest õppisin äri finantse ja ma pole just
matemaatikas eriti kiire ja osav, seega läks palju õppimisaega just finantsile.
Aga see oli huvitav – palju parem kui mata!
Esimene golfireis
oli jällegi Las Vegasesse. Minu puhul siis juba kolmas kord – sama hotell, sama
väljak, aga siiski on see meil üks lahedamaid golfireise. Kevadhooajal polnud
meil tugevat tiimi ja seega oli ka mu motivatsioon veidi tavapärasemast madalam
– või õigemini ei leidnud ma teda lihtsalt kohe üles.Tiimiga reisid
kaasas kas uut tüdrukut, kelle golfitase oli küll meie omast madalam, aga kes
olid väga lahedad! Nalja sai nendega kõvasti!
Ühel hommikul olime esimese tiimina väljakul ning avanes selline idülliline vaade:
Ja hetkega oli see ilmatuma suur range ülerahvastatud!
Märtsi viimasetel
ja aprilli esimestel päevadel olime jälle teel võistlema – seekord siis vähe
külmemasse sihtkohta, nimelt Idahosse. Mägisime harjutusringi, mis oli küll
külm, kuid siiski lahe! Väljak oli hästi huvitav, lühikesed rajad kuid täpsus
oli ülioluline. JA siis saabus esimene võistluspäev, see oli esmaspäev, 31. märts, ja väljas oli 6kraadi sooja ja terve päev sadas konstantselt vihma! Ja me
mängisime 36 rada!! Vot see oli üks ring, kus ma mõtlesin, et ma lihtsalt annan
alla.. mul on see siiamaani meeles, kui külm mul oli terve see aeg – 11 tundi
järjest!! Vihmavarjule pidin alluma juba pärast 9.rada.. Seega mingist
tulemusest ei ole mõtet siin rääkidagi.. hea, et ellu jäin. Mäletan, et jooksin klubihoonesse pärast viimast rada ja umbes 5 min ma ei mäleta midagi, ma tean et ühe
tüdruku ema aitas mul järjest läbiligunenud riided seljast ära võtta. Sain vist
väikse šoki.
Teine päev olid
tingimused vähe paremad, ning põhirõhk läks siiski palli auku saamisele, mitte
ellu jäämisele.
APRILL
Aprilli alguses
sain lõpuks tuttavaks siin elava eestlase ja endise minu kooli professori –
Kaleviga. Väga tore kohtumine oli ning võin etteruttavalt öelda, et see ei
jäänud viimaseks! Nii tore on siin eestlastega kohtuda!
Aprillis läks
koolis ikka juba väga kiireks – finantsis oli koguaeg midagi teha, koguaeg oli
mõni eksam või väiksem töö tulemas, tervise psühholoogias tegime grupiprojekti,
geoloogias tegime videot ning tõestasime laboris kliimasoojenemist. Väga
lahedad projektid olid!
Aprilli keskel
läksime jälle võistlema – seekord oli ilm soojem ja võistlus igati nauditav.
Seekordne tee viis meid kaugele põhja, Wahsingtoni ja Idao piiiri lähedale.
Mängisime sama väljakut, mis minu esimesel aastal – Lewiston Golf & Country Club. See väljak mulle väga meeldib, aga kahjuks võistlusega mul küll nii
edukalt ei läinud. Ei tea mis viga, aga kevade hakul on kuidagi raske jälle
pärast talvepausi võistlusvormi saada.
Aprilli juhtus
aga selline lugu, et kuskil vigastasin kuidagi oma põlve ning pidin käima iga
päev füsio juures ja harjutusi tegema. See veel puudus mu tihedast
päevaplaanist! Pildil minu füsioterapeut Sean. Põlvevigastusest sain lõplikult vabaks
alles mai lõpupoole. Eks parim ravi on ikka aeg ja piisav puhkus.
17. aprillil
toimus meie ärikooli auditooriumis selle sama eestlase, Kalevi, filmi
vaatamine. Film oli tehtud kui ta 2009. Aastal oma lapselapsega Eestis käis.
Nimeks Kalev’s song. Aga see polnud lihtsalt filmi vaatamine – sellele järgnes
ka väike diskussioon ja Kalev palus ka minul koos temaga lavale minna. Ma ikka
natuke kartsin ka, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Minule suunatud küsimustele
andsin kenast vastused. Jällegi uudne kogemus ja tore oli oma kooli inimestele
rääkida Eestist ja eestlastest.
Kiirelt jõudiski
kätte eksamite aeg. Ma suutsin seekord kõik enne meie viimast võistlust õnneks
kaelast ära saada. Oli väga tihe ja stressirohke nädal.. aga kõik lõpueksamid
ja projektid said kenasti tehtud! Hommikul kell 7 ei olnud vahest kõige lihtsam finantseksmiks õppida, sõbranna võttis väikse puhkuse! Hehe.
Ja oligi aeg
sammud seada meie siinse hooaja viimasele võistlusele. Ja jällegi toimus see
juba kolmandat aastat samas kohas.. Sama väljak, sama hotell. Aga see on siiski
golf ja iga päev on erinev!
Autasustati jälle
hooaja parimaid ja selgitati finaalvõistlusele sõitjad.
Meie poisid võitsid oma konverentsi!
Brandi ja Heatheriga - mõlema viimasel golfivõistlusel. Jään neid kahte konkurenti kindlasti igatsema!
Ja saigi järjekorde ülikooliaasta läbi! Jee!
MAI
Mai esimestel
päevadel aitasid Hardo ja Samantha mul siin kolida. Nimelt elan
viimase aasta ühes lahedas apartemendis hästi lähedal koolile. Põhjus lihtsalt
selles, et Erika läheb tagasi Rootsi ja leidsime mu uue toakaaslasega
hea pakkumise koolile lähemal. Asjad viisin enne koju tulekut juba uude kohta
ära. J
Ja 4.mail olingi
juba kodus!! J
Alguses oli
Eestis ikka jube külm, mäletan, et esimene nädal ma ikka kodust väga välja ei
tahtnud minna.
Mai alguses
tahtsin üliväga osaleda Filter Maantekarikasarja Kuusalu etapil, kuid kahjuks
pidin selle viimasel hetkel siiski põlvevigastuse tõttu tühistama. Ülikahju
oli, aga eks siis tuleb järgmisel aastal kavva võtta. Sellegipoolest käisime
osavõtjatele kaasa elamas!
Mais sain palju
ka maal olla ja lihtsalt puhata.
Nagu ikka oli
teisel maikuu pühapäeval emadepäev. Käisime ka mõnusalt tähistamas. Nii tore,
et sellel päeval saan tavaliselt Eestis viibida ja oma kalli emaga midagi
toredat teha.
Mais jõudsin ka
Võrumaale, vaatasin vanaemad-vanaisad ja sugulased ikka üle.
Ja kui mingist
uuest kogemusest rääkida, siis käisin esimest korda sellistes linnades nagu Kohtla-Järve,
Kunda, Jõhvi ja teist korda Rakveres. Tublid väiksed Eesti linnad!
Muidugi mängisin
ka golfi!
JUUNI
Juuni alguses
toimusid Eesti Rajamängu Meistrivõistlused, kus saavutasin hõbedase 2.koha ja
mida saatsid korralik vihmasadu. Juuni oli üldse kuidagi väga märg sel aasta
aga ega seetõttu siis golf mängimata jäänud.
Jõudsin ka ühele
erilisele sünnipäevapeole Topu lahe kaldal. Oli supermõnus õhtu koos Karl-Erik
Taukari, ilusa päikeseloojangu ja vahvate sünnipäevalistega.
Käisin Vallatute
Vestide kontserdil Käsmus. Vot Käsmus polnud ma jälle ikka väga ammu käinud,
kuid see on mulle alati meeldinud! Selline mõnus suvine paik merekaldal.
Nagu ikka olin ka
sel aastal Vända Rattaralli korralduskommitees. Väikse uuenduskuuri läbinud
võistlus läks väga edukalt ning oli rõõm jälle korralduse juures viibida.
Vend lõpetas
keskkooli. Uskumatu.. ta on ju alati noorem olnud, aga nüüd juba keskkool
läbi?!
Ja muidugi juuni
ja jaanipäev! Sel aastal oli see kuidagi eriti külm ja märg aga see ei
takistanud vahval seltskonnal matkamast, ratastega rallitamist, vahvlite
küpsetamist, pinksiturniiri ja muid vahvaid mänge. Ja lõkke saime ka ikka
lõpuks põlema! Pildid räägivad enda eest!
Ja pärast
jaanipäeva sai oma magistridiplomi kätte ka minu kallis A. Ma olen nii uhke
tema üle! Õlavigastusega kodus olles valmis lõputöö ja tehtud ta saigi! Juhei!
JUULI
Juulist asusin
kaheks kuuks tööle Estonian Golf & Country Club’i toimekasse kollektiivi.
Õppisin palju ning praktiseerisin ülikoolis õpitut.
Juuli esimestel
päevadel toimus üks eriti lahe tüdrukuteõhtu. Käisime pildistamas, jahiga
sõitmas ning õhtul vanalinnas söömas ja pidutsemas. Pruut sai väärikalt abielu
randa saadetud!
Järgmisel päeval
oli laulupidu! Oh, nüüd saavad mul küll sõnad otsa! Eestist eemal elades olen
hakanud Eestist ikka väga-väga armastama ja laulupidu oli imeilus!! Siiamaani
tekivad külmavärinad!
Ja laupäeva
hommikul seadsime sammud tantsupeole, mis oli jällegi sõnuseletamatult lahe! Ma
polnud varem enne tantsupidu vaatamas käinud, seega oli eriliselt lahe. Ma
poleks elusees uskunud, et tantsupidu mulle nii väga meeldiks. Ja otseloomuliklt
istusime me seal samas, kus tehti tuljaku lõpus abieluettepanek.. no kas on
üldse veel midagi armsamat?
Juulis läbisin
ühe eriti raske katsumuse – maastikurattaralli Marimetsa Kapp. Täiesti lõpp,
mis rada..kui ma seda oleks ette teadnud, siis ma poleks küll suure
tõenäosusega seda teed ette võtnud. Aga näed, läbisin ja eks tuleb uskuda, et
kõik mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi pooled tõusud ma kõndisin/hüppasin
kuidagi ratas käe kõrval ülesse ja karjääris sõita polnud just kõige meeldivam.
Veel jõudsin Õllesummerile ja Bastille kontserdile! Väga lahe elamus oli – nii palju rahvast ja
korralik show ikka!
Ja siis veel
väike kvaliteetaeg Laitse Lossis ning Graniitvillas. Nautisime head etendust ja
kontserdi ning muidugi ebatavalist luksust – hommikusööki voodis. Oeh, vahel on
selline hellitus eriliselt hea!
Pulmas sain endale krooniku ülesande!
Pärast pidu seadsime väiksema seltskonnaga sammud suvise Pärnu poole. Ikka korra suve jooksul peab Pärnusse jõudma – täielik suveparadiis. Käisime rannas ja tsillisime täiega – keegi ei pidanud kuskile tormama ja hullult mõnus oli, et nii suur seltskond jäi veel kokku.
Järgmisel päeva
käisime Jõulumäel Eesti Meistrivõistlusi rattakrossis vaatamas. Täesti lõpp,
mis rada sinna oli tehtud. No vaadake, kui järsk..
Juuli lõpus
käisime veel kiirelt tiiru Lõuna-Eestis, Otepääl golfi mängimas ja Pühajärves
ujumas ning Võrumaal vanavanemate juures. Lisaks ka esimest korda Kuperjaanovis
sõduripoissi vaatamas.
Ja esindasin Eestit Euroopa Naiste Meistrivõistlustel, mis toimusid sel aastal esmakordselt Eestis. Ülilahe võistlus oli, kuigi tulemusega nüüd päris rahule jääda ei saa, siis kogemustega küll!
AUGUST
Augustis läks aeg
väga väga kiirelt, tööd oli palju ja minu enda võistlusi ka. Ja kiiruga
läheneski aeg, mil tuli sammud tagasi üleookeani seada.
Aeroci uus reklaaminägu - tegelikult lihtsalt minu töö!
Ise võistlesin
oma kodulubi Mesitrvõistlusi, kus teenisin jällegi hõbedast värvi medali. Selle
võistluse auhinnatseremoonia toimus imeilusas Keila-Joa lossis! Super koht –
soovitan kõigil minna!
Parim klubi!
Lisaks võtsin
veel ka osa EGCC vs Niitvälja Kaptenite finaalmatšist. Kahjuks pidi minu
koduklubi seekord alla vanduma, kuid see on sport. Tegemist oli jällegi
glamuurse üritusega, ning kõik osavõtjad said 6-käigulise õhtusöögi osaliseks
restoranis Cru.
Suve kokkuvõte: vihmane, kuid rõõmus ja emotsioonide rohke!
24.augustil asusingi
teele – oma viimasele ülikooliaastale vastu! Saate aru, viimasele?!
Kohalejõudmisega
muidugi jälle hästi ei läinud. Piirikontrollis läks ülikaua aega ning tänu
sellele jäin viimasest Salt Lake City lennust maha ning pidin öö veetma omakulu
ja kirjadega Chicagos. Õnneks sain esimesele lennule esmaspäeva hommikul ja
jõudsin siiski koolipinki kella 10ks hommikul – otse lennukipealt.
Esimene
koolinädal läks sisseelamisele, lisaks oli vaja ka uues korteris kõik asjad
lahti pakkida, niiet tegemist oli küllaga. Ning reedel oli juba ka esimene
golfivõistlus. Nii nagu alati, siin lähedal ja ühepäevane võistlus. Õnneks
jõudsin enne seda harjutama, kuid tulemus siiski kõige parem polnud ja teistel
tiimiliikmetel ka mitte.
Minu uue kodu sisehoov :)
Golfitiimi pikad harjutuspäevad.. vahest saime koju alles pimedas!
Mängisime ühte vinget väljakut meil siin mägedes
Tiimist rääkides,
siis mul on sel aastal ÜLIlahe golfitiimi. Kuigi ma ikka igatsen Brandit,
kellega sain 3 aastat koos harjutatud ja reisitud, siis uued tüdrukud on kõik
väga toredad. Ja uusi poisse on ka tiimis ning sealgi on kõik supertoredad.
SEPTEMBER
Kool hakkas kohe
ikka täie tambiga peale.. ei mingit vaikset algust. Sel semestril võtan 5
ainet: kirjandus, inimeste juhtimine, rahvusvaheline juhtimine,
rühmatreeningute treener ja lõpuprojekt.
Golfitrennid
toimusid ka peaaegu iga päev ja võtsid vähemalt 4 tundi igast päevast, aga need
olid enasmasti lahedad treeningud.
Ja oligi varsti võistluste aeg – kellel siis
ikka aega koolis käia. 6.-9. September oli meie esimene võistlus, see toimus
Butte, Montanas. Väljakul, kus ma siis 2 aastat tagasi olin juba mänginud ja
võistlus, mille ma ka kaks aastat tagasi võitsin. Ja imelisel kombel oli mul
sinna võistluspaikka jõudes tunne, et suudan selle võistluse võita—ja nii ka
läks ja mitte ainult! Võitsime ka tüdrukute tiimiga ning lisaks võitsid ka meie
poisid tiimiga.. niiet Westminster rokkis täiega.
Pärast võistlust
oli meil kuu aega võistluspausi, aga harjutasime ikka iga päev ja mängisime
hästi palju. Lisaks jõudsin kooliasjadega joonele.
Käisin ka
kooliüritusel, milleks oli Westminster Thinks Big. Tegemist oli meie kooli
nii-öelda TED Talkidega, kus õpetajad, õpilased ja lõpetajad andsid 10
minutilisi kõnesid. Mõned olid täitsa head ja mõtlemapanevad – eriti üllatas mu
marketingi professor. No ta lihtsalt on eriline!
Andsin sisse ka lõpetamise avalduse! Lõpp ei ole enam kaugel!!
Lisaks tutvusin oktoobris veel ühe siinelava eestlasega. Sain suvel ühtiste tuttavate kaudu teada, et siin peaks üks Liis elama - saimegi kokku ja tuvusime! Ta elab oma perega siin mägikülas, ning käisin neil juba ka külas. Ülilahe!
Liis ja Oskar
OKTOOBER
Ja sellise
kooli-golfi tempoga jõudiski ruttu kätte oktoober ja oktoobri esimese päevaga
kaasneb ka minu sünnipäev. Sel aastal oli see kuidagi eriti imelik, sest ma
pole varem kaugemalt kui 21. Eluaastat mõelnud.. noh, alati ju unistad, et
tahad saada 18 ja siis 21.. aga edasi ei mõtle, et saad vanemaks. Niiet, see 22
kuidagi lõi tummaks ja võttis aega enne kui harjusin, et olen nüüd 22. Ja
järgmine aasta 23?! Oioi. Aga järgmine sünnipäev on üle 4 aasta esimene, mida saan kodus tähistada! :)
Aga mingit pidu
ei olnud, mul on kolmapäeviti 6 tundi järjest koolitunde. Premeerisin ennast
hea sushiga õhtusöögiks.
Ja oligi jälle
võistlustulle minek – ja jälle Montanasse, seekord Great Falls, MT. Väjak oli
mulle tundmatu, sest 2 aastat tagasi kui oleksin pidanud seal mängima, olin ma
Türgis MMil.
5.oktoobril
mängisime harjutusringi – väljak oli lihtsalt imeline! Parajalt lühike, kuid
kitsas ja griinid olid väga rasked. Ilm oli oktoobri kohta niivõrd põhjas väga
hea – eriti harjutusringil.
6. oktoobril,
esimesel võistluspäeval, oli päris tuuline ja sellepärast jäid ka mõned väga
head võimalused realiseerimata. Olin jällegi väga keskendunud ja tahtsin hästi
mängida. Pärast esimest päeva olin jagatud esimene 74 löögiga. Pärast meie
võistlusringi läksime tüdrukutetiimiga veel ka poistele kaasa elama, nad
mängisin 36 rada.
7. oktoobril
mängisin oma elu parima golfiringi! 67 lööki, eh 5 alla raja par’i. Mänigisn
koos selle tüdrukuga kes eelmine päev minuga sama tulemuse mängis ning käis
selline üks ühele mäng ja ka tema mängis 67. Lihtsalt juhtus nii, et kahel
mängijal oli samal päeval hea päev. See mäng oli lihtsalt hull! Tema vanemad
olid vaatamas ja tulid pärast ikka kommenteerima, et wow, mis lahing! See oli
superkogemus. Kahjuks pidin play-offis vastu võtma kaotuse aga seda võistlust
ma kindlasti kaotuseks ei pea. Kui jääd jagama raja-ja konverestirekordit, siis
on tegemist võiduga ning eelkõige võiduga enese üle.
Suur ja toetav tiimikalli pärast kaotust play-offis! Nad ainult korrutasid mulle, et ma olen võitja!
Tiimiga jäime
ainult 3. Löögiga teiseks ja ka posid ei suutnud seekord võita.
Aga tagasisõit
bussis kujunes siiski väga meeleolukaks, sest ühel tiimikaaslasel oli
21.sünnipäev ja see on siin USAs suur asi. Võtsime siis ikka viisijupi üles ja
lõime ka väheke tantsu teel tagasi Salt Lake Citysse.
1 päev koolis ja
1 päev pesu pesemisele ja harjutamisele, ning asusime jälle teele – hooaja
viimasele võistlusele. Kui eelnevad võistlused reisime koos poistega, siis see
oli puhtal ainult tüdrukute reis, ning treenerina tuli kaasa abitreener, kes
oli varasemalt meie tiimis mängija.
Läksime seekord St.George’i, siin Utahi osariigis. See on siis kõrbeosa Uthaist ja seal oli tõesti megasoe!Mängisime jällegi harjutusringi ja seekordne väljak oli ikka tõeline pähkel. Piltidelt on näha, et sellised kivised alad ootasid ees kohe kui rajalt natuke eksisid. Aga tegemist oli natuke kõrgema liiga võistlusega kui meie liiga, seega sai korralikult kogemust juurde ja mängida väga heas korras väljakut väga heade mängijatega.
Läksime seekord St.George’i, siin Utahi osariigis. See on siis kõrbeosa Uthaist ja seal oli tõesti megasoe!Mängisime jällegi harjutusringi ja seekordne väljak oli ikka tõeline pähkel. Piltidelt on näha, et sellised kivised alad ootasid ees kohe kui rajalt natuke eksisid. Aga tegemist oli natuke kõrgema liiga võistlusega kui meie liiga, seega sai korralikult kogemust juurde ja mängida väga heas korras väljakut väga heade mängijatega.
Ja tagasi jõudes
oli meil sügisene koolivaheaeg. Minul erilisi plaane polnud, küll aga oli minu
käsutuses ühe tiimikaaslase auto, kes läks vaheajaks koju. Seega sain natuke
ringi käia, enamasti poodides ja mägedes ilusat sügist vaatlemas. Käisin ka
IKEAs, ostsin piparkoogid ja glögi juba jõuluootuseks valmis, sest ei usu et
enam IKEAsse kuidagi saan.
Edasi läks koolis
juba väga kiireks – kõiksuguste projektide ja kirjandite ja testide tähtajad
jõudsid aina lähemale.
NOVEMBER
Novembri alguses käisin Liisi ja Oskariga loomaaias. Nii tore oli vaadata kuidas väike Oskar oli elevuses hülgetest! Vahest peab väikeste lastega koos aega veetma, siis tunub elu kohe palju lihtsam!
Lisaks käisin veel ühel üritusel esimest korda. Tegemist oli Utah Ameerika jalgapalli mängu eelpeoga. Nimelt, kui meie osariigi tiim mängib, siis inimesed tulevad juba hommikul vara oma suurte autodega kohale ja panevad grillid püsti ja terve päev lihtsalt naudivad head sööki-jooki. Minu tiimikaaslase tuttaval oli seal oma koht, nii mõnus olemine oli!
Selline õllejoomise variant siis!
Muidu on november on möödunud
täielikult koolitähe all.. Mõned korrad olen veel golfi jõudnud mängima ja
viimase golfiringi tegin 7.novemberil. Eelmine aasta oli meil siin juba oktoobri
keskel lumi maas, sel aastal aga veel ei paista seda lumekest.. kes teab, ehk
jõuan veel mängima siin Salt Lake Citys.
Väike uudis on see, et sain endale kevadeks siin praktikakoha ühe vinges triatloneid korraldavas kohalikus firmas! Ma olen väga elevil ja loodan, et õpin sellest palju!
Novembrist pole
tõesti midagi muud rääkida, kui seda et käin regulaarselt raamatukogus õppimas,
sest mul on sel aastal hästi palju projekte ja kirjandeid semestri lõpus.
Ja nagu lubasin,
siis jõudsingi tänasesse välja! Olen omadega novembris.
Nüüd pilk
tulevikku. Kolmapäeval lendan Arizonasesse, ühe oma trennikaaslase pere juurde,
kes mind tänupühadeks enda juurde kutsusid. Olen väga põnevil, sest tegu on
täieliku golfiperega ning läheme ühte kõrgelt hinnatud väljakut mängima.
Sealt
tagasitulles ongi jäänud veel 2 kiiret nädalat koolis ja juba varti olengi
jõuludeks kodus, Eestimaal!
Näeme varsti!
Mõnusat
jõuluootust soovides,
Mari