Minu Ameerika: Suvest sügisesse!

Taas on aeg heita pilk peale minu tegemistele siinpool ookeani. Vahel oma blogi uuesti ja uuesti lugedes ma mõtlen, et nii tore, loen seda ja kõik suvised tegemised tulevad meelde ja toovad jälle naeratuse näole. Nüüd on aga aeg suvest sügisesse rännata.

SEPTEMBER

Septembris olid siin meil väga ilusad ilmad, eks kuu lõpupoole hakkas natuke see hull kuumus vaibuma, aga oli endiselt mõnus ja suvine. Mina sain tagasi kooli-ja golfirütmi. Toimusid igapäevased treeningud ning hull õppimine. Koolis tahtsin koguaeg palju asju ette ära teha ja oma aega hästi planeerida, sest tulemas oli kaks võistlust tänu millele pidin ma 3 päeva koolist puuduma ja teadsin, et oktoobris läheb muidu marukiireks.

Kuid nädalavahetusel tegin siiski ühtteist põnevat: pidasime eurooplastega maha koolialguse peo ning käisin sõber Willyga mäesuusakesuses matkamas. See oli väga-väga lahe kogemus, sest matkasime alt lifti juurest täiesti tippu ja siis sõitsime suure gondliga (siin nimetatakse seda trammiks) alla. Matk kestis meil kokku 2 tundi ja oli täielik nauding.

Kuna selles mäesuusakeskuses toimus parajasti Octoberfest, siis tippu jõudes tervitasid meid sellised uhked pillimehed.

Selle trammiga saime alla sõita!

Lisaks pidin läbima ka uue kooliaasta puhul tervisekontrolli, et olla kinel kas ma ikka võin sporti teha. Üks viga avastati ka, selleks oli siis arsti arvates liialt välja ulatuv fibula bone ehk pindluu.

Ma küll seletasin talle, et see on sünnist saati niimoodi olnud ning et mingit valu pole ega pole kunagi olnud ka. Nemad ikka tahtsid seda igaks juhuks minu tulevase elu huvides kontrollida ja seega ma siis võtsingi ühel esmaspäeval reisi arstide juurde. Tehti miljon röntgepilti kõikvõimalikest asenditest ja kõik arstid tulid kokku, sest seda olevat lahe olnud röntgenpildilt vaadata. Kahjus mulle seda nalja ei pakutud.. pidin hoopis kabinetis ootama ja kõik arstid käisid järjest mu pindluud katsumas ja imestamas. Tulemus: Sa oled terve, mine koju tagasi ja ela edasi oma väikse "sõbraga".

Kooli algus oli mõnus, ilmad olid soojad, sõbrad said jälle kokku ning vahepeal käisime võrku mängimas.

Üsna pea läks aga kiireks - saabus esimese võistluse aeg, see toimus 21-24. september Montana osariigis, Helena linnas. Seda väljakut olin ma varem mänginud (oma esimesel ülikooli aastal - siin ongi nii, et üle aasta võõrustavad samad ülikoolid) ja tundsin ennast enne mängu hästi, sest eelmine kord ma võitsin selle võistluse individuaalselt. Väljak oli suhteliselt lihtne, kuid palli pidi hästi mängus hoidma (see tähendab, et rajalt kõrvale ei tasunud väga lüüa).

Võistlusele läksime heas meeleolus ning meie olime eraldi tüdrukute autos:

Sel võistlusel mängisime me tüdrukutega kõik individuaalselt ja jällegi 36 rada esimesel võistluspäeval ja 18 rada teisel võistluspäeval. Ma mängisin 77-80-74, mis andis mulle kokkuvõttes 6. koha. Olin veidi pettunud, sest teine ring ei õnnestunud päris nii nagu ma seda soovisin, aga see ju ongi sport!

Võistluselt koju jõudes oli A juba ennast siin minu juures sisse seadnud. Jee! Algas äge kuu, kus tegime palju-palju huvitavat. Küll aga tuli mul enne veel ühel võistlusel ära käia, seega veetsime A-ga koos vaid 3 päeva ja siis olin ma juba teel uuele võistlusele.

Seekordne tee viis meid jälle Montanasse, nüüd oli aga linnaks Billings. Ka seda väljakut olin ma oma esimesel semsetril mänginud, ning rajad olid tuttavad. Sel väljakul oli rohkem vett, kuid osad rajad oli jällegi laiemad ning eksimisruumi oli rohkem. Mulle väga meeldis see väljak, kuid ilm tegi selle meie jaoks ikka väga keeruliseks. Kogu võistluse vältel oli üpriski külm, kuid mis peamine, valitses päris korralik tuul. Kui esimsed kaks ringi mägisime veel inimlikes tingimustes, siis kolmas võistlusringi teise võistluspäeva hommikul pööras ikka täitsa ära. Õnneks me alustasime kell 8 hommikul, seega tuul alles kogus ennast aga 6 rada enne lõppu läks asi ikka juba väga hulluks. See oli väga õudne, vastutuult kõndisime nagu kohapeal ja pressisime oma kärusid aga me liikusime minimaalselt! Puttamisega (palli auku veeretamisega) oli väga väga keeruline hakkama saada, sest silmad olid vett täis ja pall ei seisnud kohapealgi. Ühesõnaga, kes tugevalt lõpuni punnis oli tol päeval edukas. Ja teate mis, ma suutsin lõpus ennast kokku võtta ja endale korrutada, et ilm on kõigile sama ja seda me ei saa muuta, ning et siit võidavad vaid tugevad. Seega, minu viimase võitluse tulemused: 82-75-74! Selle viimase üle olen ma eriti uhke ja tänu sellele pääsesin ma ka individuaalselt viie parima tüdruku hulka, ehk siis All Conference team'i ning minu autasu on siin:

OKTOOBER

Võistluselt tagasi tulles järgmisel päeval oli kohe minu 21. sünnipäev. Lõpuks ometi olen ma ka USAs ametlikult täiskasvanu. Poleks olnud parimat kinki, kui see, et A ärkas tol päeval minu kõrval ja esimesed õnnesoovid sain just temalt. Lisaks sain väga-väga palju õnnesoove teilt kõigilt ja veelkord suur-suur aitäh! See tähendab nii palju ja head soovid tegid südame soojaks. Lisaks virtuaalsetele õnnesoovidele sain ka päris kingituse postiga Eestist. Erilised tänud teile, Teele ja Lii, Mattis ja perekond Kollo.

Edasi hakkas meie elu välja nägema selline, et mina käisin ikka koolis iga päev ja õppisin valdavalt siis kui A oli trennis või tegin õhtuti veel üht-teist. Lisaks oli meil palju igasugu huvitavaid ettevõtmisi ja me olime päris aktiivsed. See aga tähendas, et aeg lendas jälle meeletu kiirusega ja siin ma nüüd olen.. jälle üksi ja loen päevi millal hakkan jõuluks koju reisima.

Meie seiklustest: laenutasime kaheks nädalaks auto, seega A sai teha trenne kanjonites, kuhu muidu ei saaks. Nii me siis käisimegi päris mitmeid kordi erinevates kanjonites. See nägi välja nii, et me sõitsime alguspunkti, A pani rullsuusad alla ja mina sõitsin autoga üles ja õppisin (või magasin, haha, vahepeal ma jäin magama) nii kaua kuni tema üles sõitis.

Ükspäev aga sadas mägedes meil siin varjane lumi maha.. Seega mida tipule lähemale sõitsime, seda lumisemaks olukord läks. Kohe ikka täitsa paks ja kohev lumi oli. Samas oli mägedes alles veel ilus värviline sügis ja seega nägi sellist imelist loodusnähtust, kus värvilised puud paistsid lume alt. Wow!

Sõitsime veidi veel ülespoole ja käisime sügist ja talve lähemalt uudistamas!

Selline sügis siis! Autor: Anna Goodman

Autoga käisime palju ringi - mitu korda meile armsaks saanud Park Citys ja seekord proovisime ka meie jaoks uut söögikohta - The Bridge Cafe. See oli superhea ja sobis hästi mõnusaks lõunasöögiks.

Käisime ka Soldier Hollows, ehk siis kohas, kus viidi läbi Salt Lake 2002 taliolümpiaaladest murdmaa-ja laskesuusatamise etapid. Suvel on seal asfalteeritud rullirada ja nii sai A seal ühe treeningsessiooni teha. Kuna me olime juba seal kandis (umbes 40 min Park Cityst veel edasi), siis käisime ka uudistamas ühte üpris suurt reservoiri, mida piiras tamm - Deer Creek Dam.

Soldier Hollow murdmaasuusakeskus

Deer Creek Dam and Reservoir

Ühel pühapäeval käisime veel ühel lahedal väljasõidul - võtsime A ja sõber Willyga ette teekonna Antelope Islandile. See on väike saareke keset Great Salt Lake'i (suur järv Utahis). See on rahvuspark, kus elavad piisonid ja kust näeb vaadet linnale ning soolajärvele. Seal on palju matkaradu ja uudistamist jätkub kõigile. Meie tegime ka ühe tunni ajase matka ja sõitsime veel natuke autoga ringi.

Ja ongi nii - piisonid! ja veel nii lähedal!

Meie Willyga!

Pärast seda algas jälle uus nädal koolis ja seekord oli see eksamite nädal (7.-9. oktoober), kus mul oli vaja sooritada 4 eksamit 3 päevaga. Kaks neist olid minu jaoks väga rasked ja suurt pingutust nõudvad ning 2 olid natukenegi lihtsamad kus sai ka veidi loogikat rakendada.

Muidu tegime ikka nädala sees trenne ja ühes trennis käisime me A-ga koos ka. Selleks oli crossfiti sarnane üldkehaline (raske) treening. Ja.. ühel kolmapäeva õhtul tegime me jälle midagi uut - käisime tasuta sellises tunnis, kus õpetati tegema harjutusi ja venitusi vahurulliga:

Minul juba on siin kodus üks ja A ostis ka omale selle, sest see on lihtsalt imeline abivahend venitamaks kohti mida muidu on raske venitada! Valus, aga tõhus! Soovitame kõigile!

Siis aga algas Fall Break (10.-13. oktoober) - ehk väike sügisvaheaeg, kus meid ootas ees minireis lõunasse. Meie reis algas muidugi paanikaga, sest sel ajal oli USA valitus suletud ja seega ka kõik rahvuspargid kinni. Meie plaan oli aga külastada kahte suurimat rahvusparki Utahis (umbes 4 h lõunas Salt Lake Cityst). Seega tegime natuke ümberplaneerimist ja asusime siiski teele.

Saime uue tagasilöögi kui jälgisime ilmaennustust, lubas vihma, lund ja palju külmemat ilma kui meie olime arvestanud. Mis siis ikka, eks ehk natuke oligi põnevam, et täpselt ei teadnud, mis meid ees ootab aga kindel oli see, et üks seiklus sellest tuleb.

Niisiis esmalt tegi A siin kajonis ühe trenni ning peale seda asusimegi teele - sõitsime kõigepealt lõunasuunas läbi suuremate linnade ja teele jäid hiiglaslikud spordipoed ja otsustasime mõnda ikka vaatama ka minna. Need on siin tõesti hullumeelsed - ühes, mida uudistamas käisime oli sees suur karusell ja sellega sai sõita. Halloo, USA, ma tulin lihtsalt spordipoodi, mitte lõbustusparki.. Lisaks jäi kogemata meile teele ka veel üks outlet kaubanduskeskus ja kuna me teadsime, et meie sihtkohas sajab lund, siis käisime kiirelt ka outletidest läbi ning tegime paar väga ässa diili.

Siis otsustasime, et sõidame oma esimesse hotelli - see asus Brian Headis ning kandis nime Cedar Breaks Lodge. See oli sõnaotseses mõttes täiuslik! Asus mägedes ja sinna viis armas lumine tee.. Võtsime aja maha - käisime mitu korda megasoojas mullivannis ja sõime hea õhtusöögi. Puhkasime.

Järgmine hommik sõitsime ümbruskonnas ringi, käisime Cedar Breaks Monumenti vaatamas. Kuigi valitus oli kinni ja pileteid ei müüdud, saime siiski minna seda vaatama - ja tasuta! Seal üleval oli ikka täielik talv!! Ja see oli väga võimas võimas vaatepilt.

Edasi sõitsime allapoole, ehk sinna kus lund enam ei olnud. Tegime kaks matka ja nautisime lahedaid vaateid. Pildid räägivad jälle enda eest.

Leia pildilt Mari

Õhtuks sõitsime järgmisesse linna ja vähe tavapärasemasse USA odavhotelli Cedar Citys. Õhtusöögiks käisime Ameerika restos ja muidugi olime jätsid ka ära teeninud. Uni tuli ruttu.

Järgmine päev saabus meie reisi tipphetk! Utahi valitus otsustas avada osariigi sees olevad rahvuspargid ja meie suundusime Zion National Parki, kuha ma väga-väga tahtsin minna. Jee! Lisaks oli lõpuks ometi ka ilus ilm (ligi +25C) ning me matkasime terve päeva imeilusas looduses.

Tegime kolm populaarset matka Zion National Parkis:

- Emerald Pools, see matk võttis aega meil kuskil 1,5 h ja alustasime seda juba hommikul, seega alguses oli külm aga aina soojemaks läks.

Väike ootamatu külaline sattus tee peale

- Seejärel läbisime kõige populaarsema ja peamise turistiallika Zion National Parkis - Angels Landing! See oli üliäge kogemus ja kogu matk võttis aega 3 tundi. Lisaks tasub mainimist, et kõguste vahe on sellel matkal ligi 500 m.. seega ülesminnes on ikka korralik tõus koguaeg jalge all. Tee tippu oli 3,9 km, Ühesõnaga muidu on nagu äge matk ikka ja lahe vaade aga konks on selles, et viimased 0.5 miili tuleb ülesmäge sõnaotseses mõttes ronida ja selleks on sinna pandud ka abistavad köied.

Tee tippu! Seal vahepeal on ikka päris kitsad kohad.. ja mkmhm.. 5 inimest on seal surma ka saanud.

- Pärast Angels Landingut olid meil muidugi meeleolud laes ja hinges rahulolu, et ära tegime. Siis sõitsime pargi sisese bussiga (jep, seal on nii, et parki sisenedes pargid auto ära ja edasi saad liikuda tasuta bussidega, mis käivad väga tihti ja viivad matkaradade algustesse) veidi edasi. Seal tegime ühe mini matka ja käisime veel ühte koske vaatamas.

Me jäime mõlemad superrahule ning eriti meeldis meile Angels Landing! See oli meie reisi tipphetk. Pärast päeva Zionis võtsime ette pika kodutee. Kaks väsinud matkajat jõudsid turvaliselt koju ja uinusime jälle kiirelt.

Lisaks on väga populaarne Zionis matkata all kanjonis, kus on vesi.. Selle nimi on Narrows matk aga see jäi meil järgmiseks korraks, sest seal saab märjaks ja meil ei olnud vastavat varustust kaasas.

Uuel nädalal tagastasime auto ning laenutasime ühe ratta lisaks. Seega viimasel nädalal kui A siin oli, siis liikusime jalgratastega. See oli ka omamoodi lahe ja kõige põnevam, mis me ette võtsime oli päev, mil toimus viimane Farmer's market ehk niiöelda turg ja mina tahtsin sinna väga minna.. Aga miks mitte minna jalgrattaga? Läks nii, et sõitsime sinna, tegime vajalikud viimased värsked sisseostud ja siis tiirutasime veel linnas ringi ja koduteel tegime ka erinevaid peatusi ja siis see maa ei tundunudki nii pikk. Kokku aga sõitsime kuskil 20 km.

Lisaks käisime A-ga ka golfi mängimas. See oli meil väga edukas, sest mõlemal korral leidsime väljakult ulmelise koguse palle. Mäng oli ka väga põnev, sest A oskused on ikka tublisti paranenud ja paaril rajal sain isegi pähe tema käest.. Nüüd vist pean ka temaga mängides rohkem keskenduma.

Ja veel käisime teatris! Minu koolis mängisid teatriõpilased Agatha Christie "And then there were none", mis oli täitsa lahe krimilugu ja igati vaatamist väärt.

Ja ongi kõik, muidu tegime ikka tavalisi tegevusi, käisime lähiümbruses jalutamas või ratastega sõitmas, sushit söömas, vaatasime tv showsid, käisime pargis, proovisime uusi smuutisid, tegime ise kodus tacosid jne. Ja üsna pea lendaski A tagasi Eestisse ning nüüd on ta juba mujal Euroopas. Igaljuhul meil oli väga vinge kuu koos, ning nalja sai koguaeg palju. (ps. viimasel päeval jäädvustasime ka oma naljanäod selles putkas, kuhu saad sisse minna ja siis teed pildid ära ja saad kohe prinditud pildiriba kätte!).

____________________________________________________________________________

Ma pole teile veel rääkinud oma uuest tutvusest. Nimelt on mul siin Utahis nüüd veel üks eestlane, kelle tõi siia töö ning oleme juba paar korda ka kohtunud. Eestlased hoiavad ikka välismaal kokku. Niiet eelmine nädalavahetus tegime midagi väga lahedat. Kuna siin on halloweeni aeg, siis on avatud suur maisipõld, kus saab orienteeruda ja ülesandeid lahendada ning halloweeni puhul on ka hirmutustega rada üles seatud.

Selle nimi on Corn Maze ja asi toimib nii, et saad kaardi, kus on näidatud rada, mis on suure maisipõllu sisse lõigatud. Seda kaarti mööda hakkad otsima kontrollpunkte 1-10. Iga punkti juures vastad ühele küsimusele ja lõpus saad vastuseid kontrollida. Nii läbidki maisipõllu aga see orieneetumise osa ei ole üldse nii lihtne kui kaardi peal tundub ja lisaks me tegime seda pimedas.

Meil läks selle raja läbimisega üsna nobedasti kuna minu tiimikaaslased olid juba vanad kalad ja oskasid hästi kaarti lugeda. Kui see nö regulaarne orienteerumine läbi sai, siis tegime hirmutamisega ka. Seal pidime lihtsalt mööda teed minema kuni kuskilt keegi mootorsae või millegi muuga välja hüppas ja teele igasugused põnevad takistused tulid.

Igaljuhul mul oli jälle uus ja huvitav kogemus!

Lisaks toimus meil siin ka kooli halloween dance, ehk siis pidu halloweeni puhul. Meie sõprade seltskond nägi sel aastal eriti lahe välja:

Mina tegin pilti. Ja kostüüm oli mul endiselt sama nagu eelmise ja üleelmisel aastalgi. Hehe.

Muidu käib ikka tihe õppetöö ning naudin veel ilusaid ilmasid nii kauaks kui neid on. Koolis oleme juba igasugu põnevaid projekte ja katseid teinud (eriti bioloogias) ning palju põnevat on veel ees. Kuidagi väga uskumatuna tundub, et üle poole semestri on juba läbi ning 42 päeva pärast hakkan mina juba jõuluks koju lendama.