MMist ja sügisest!

Heihopsti!

Ma leidsin nüüd lõpuks aega, et teha siia üks üdini positiivne, paradiisilik ja uusi kogemusi täis postitus. Lõpuks saab nende uudishimu rahuldatud, kes on seda lehte siin mitmeid kordi külastanud ja siis järjekordselt pettunud, et ma pole midagi uuendanud. Aga siit see tuleb ja jääb üle ainult loota, et järgmised postitused tulevad juba tihedamini.

Kõigepealt võlad eelmisest postitusest: lubasin, et lisan pildid minu ja Erika uuest kodust. Täidan seda lubadust. Siin nad on:

See on meie apartmendi sissekäik. Siin saan ka mainida, et mul on uus sõber - ratas. Käin sellega iga päev koolis ning üldse liikumise teeb ta veidike kergemaks.

Uksest sisse astudes jõuab kohe elutuppa.

 See on meie supermõnus elutuba! Kuna meil telekat ei ole siis laiub seal seinal suur pilt päikeseloojangust Grand Canyonis. Samuti see valge diivan on ülimugav!

 Elutoast saab otse kööki ning paremale jääb väike koridor kus on meie toad ja vannituba.

 Köök

 Erika tuba

 Vannituba koos pesu-ja kuivatusmasinaga.

 Minu tuba!

 Voodist vasakule jääb mu kirjutuslaud ja kapp

 Siin on näha minu sissehitatud riidekapp ning golfivarustus ja lumelaud.

 Minu mõnus voodi.

See on minu sein! See lihtsalt peab olema!

MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSTEST:
Nonii, aga asun nüüd sisukama osa juurde. Viibisin 21.septembrist kuni 1.oktoobrini Türgis, MMil Eestit esindamas. See oli mu elukogemus, kuna ma pole varem nii suurel võistlusel osalenud. Ja siinkohal mitte ainult mina, vaid Eesti naised üldse. Nimelt me tegime ajalugu olles esimesed Eesti golfi naised Maailmameistrivõistlustel. Kõigest lähemalt:

Reedeks, 21.septembri varahommikuks olid mul asjad pakitud, takso lennujaama tellitud ja olin valmis teele asuma. Mind ootas ees pikk, üle 30 h kestev reis marsuudil Salt Lake City – New York – Istanbul – Antalya. Jõudsin kohale 22.septembril kell 17 Eesti aja järgi. Just, Türgi on ju Eesti ajas ja tuli jälle kohaneda 9 tunnise ajavahega.. minu jaoks aga oli see ikka üks ja see sama lõputu päev. Edasi reisisin umbes poole tunni jagu oma hotelli, registeerisin ennast sisse ja vedasin ennast oma asjadega oma tuppa. Ja wow, kui ma sinna sisse astusin, kardinad akende eest tõmbasin ja rõdule astusin, siis koheselt oli mu väsimus ülipikast reisit kadunud. Milline vaade: 

Kiirelt tegin Skypes kõne emale, et olen ilma viperusteta kohal ning olen hotellist, merest, basseinidest, vaatest ja päiksest lummatud. Panin kohe kleidi selga ning jalutasin aknast paistva mere äärde. See oli nii hea tunne, kuna Eestis ei olnud see suvi nii soe, et oleksin saanud palju aega mere ääres veeta. Lisaks mul ei ole siin Salt Lake Citys merd ja sellest on natuke kahju. Aga mäed on ka toredad ja küll ma kunagi omale koha mereääres ka leian.

Õhtul läksin üksinda õhtusööki sööma. Järjekordselt olin vaimustuses, sest söögi valik oli meeletult suur, võib-olla ehk liigagi suur. Valida oli põhimõtteliselt kõike ja lisaks oli see enamjaolt värske ja tervislik. Just see oli kõige lahedam, et olin ju taas Euroopa pool ja see tähendas ka Euroopa moodi sööki mis on just see millega olen igapäevaselt harjunud. See oli meeldiv vaheldus sellele USA söögile siin. Valikus oli alati värske saia-sepiku valik, lai valik värkset salati kraami, kana-kala, Itaalia kööki ja väga maitsvat jäätis.

Veidi enne südaööd samal õhtul jõudis kohale ka minu ülejäänud tiim Eestist koos kapteni Mari Suursaluga. Järgmisel hommikul sõime koos maitsva hommikusöögi ning olime valmis väljakutega tutvuma. Just nii, väljakutega, sest 4 võistluspäeva jooksul oli vaja läbida kaks ringi Gloria Golf Clubi Old Course’il ja kaks ringi New Course’il. Väljak oli umbes 15-20 minuti kaugusel ja kuna see oli ikkagi suurvõistlus siis kõik transfeerid olid alati organiseeritud.

Väljakule saabudes tuli kohe ennast tiimiga ära registreerida. Nagu ikka pidi paar allkirja andma, saime igasugu nänni, tegime mõned pildid tulemuste jälgimiseks ja olime registeeritud. Minu jaoks oli üllatav osa doping. Nimelt saime keelatud ainete nimekirjad ja nõustusime, et meilt võidakse tulla dopinguproovi küsima. 

Esimesel päeval mängisime Old Course'il 18 rada, väljak tundus alguses hirmuäratavalt raske. Päris palju vett oli ja seda eriti lühikestel radadel. Väljak oli minu jaoks raske ning griinid vajasid harjumist sest sealne väljak oli Bermuda muruga. See on teistsugune muru võrreldes sellega nagu meil Eestis või mul Usas on. Griinidel pidime hoolega jälgima, et mis poole muru kasvab, sest see mõjutas palli veeremiskiirust. 

Pärast mängu harjutasime, sõitsime tagasi hotelli, käisime tiiru meres/basseinis ujumas, venitasime ning siis juba õhtust sööma. Ja nii need päevad läksid. Teisel harjutuspäeval tutvusime New Course'iga, mis meeldis mulle isiklikult rohkem, rada oli loogilisem ning see tundus natuke lihtsam mulle. Mängisime 18 rada. Kolmandal harjutuspäeval mängisime Old Course'il 15 rada ning neljandal harjutuspäeval New Course'il 9 rada. Seejäerel harjutasime mõned head tunnid ning siis olime valmis võistluspäevadele vastu minema. 

 Harjutasime ..

...Ja väsisin ära, ning puhkasin varjus. Peab ikka mainima, et absoluutselt iga päev oli väljas 30+ C. Lisaks ei olnud õhku mida hingata, ehk siis väga umbne ja palav oli. 

Ja nagu igal sellisel suurvõistlusel toimus viimasel harjutuspäeval avatseremoonia. Panime oma uhked pintsakud ja seelikud selga ning läksime koos kõigi teiste riikide tiimidega range'ile kus toimus riikide tutvustamine ning lippude heiskamine.

Eesti ja Läti tiim!

Võitja karikas

Jõudsid kätte meie neli võistluspäeva. Võistlusformaadist: igas tiimis oli 3 naist ning igal võistluspäeval 2 paremat tulemust läks kirja. Nende kahe tulemused liideti ning saadi riigi tulemus. Lisaks toimis muidugi ka individuaalne tulemustabel. Võistlus algas meie jaoks isegi päris hästi, ma suutsin hea avaringi mängida, tulemuseks 79. Edasi aga ei suutnud meist keegi alla 80 mängida ning minu edasised tulemused jäid pigem 80 teise otsa. Sellest on hästi kahju, ma andsin endast palju, et saaksin head ringid mängida aga kuna mul on kogu hooaja vältel hästi pallile pihta saamisega probleeme olnud siis oli teada, et see ka selleks võistluseks kuidagi tagasi ei tule. Mis siis ikka, me oleksime kõik suutnud paremat golfi mängida ja Eestile märksa kõrgema koha tuua, aga ma arvan, et pole hullu midagi. Ja me polnud viimased!

 Pärast esimest rasket võistluspäeva

Võistluspäevad läksid võrdlemisi kiiresti ja viimasel võistluspäeval jõudsid ka Eesti noormehed sinna. Koos toimus ühine Gala õhtusöök ning meie võistluse autasustamine. See oli suur üritus ning toimus Gloria hotelli amfiteatris ja õhtusöök toimus nende õuealal. Pärast autasustamist oli ka väike tantsuline etendus Trojast, see üllatas mind väga ja seda oli vahva jälgida. Õhtusöök oli nagu ikka laia valikuga ja väga maitsev. Lõpus toimus ka tasuta pidu kõigile osalejatele, käisime sealt ka kiirelt läbi ja siis juba hotelli Ryder Cupi (see on suur golfivõistlus Euroopa ja USA vahel)  vaatama. See oli 30.september ja südaööl, ehk siis 1.oktoobril sain ma 20! See oli omamoodi lahe, Eesti meeste-ja naistetiimiga vaatasime Ryder Cupi ja elasime nii vägevalt Euroopale kaasa, et lõpuks Euroopa võitiski! See oli justkui sünnipäevakink ja kõik rõõmustasime!

Võitjatiim - Korea (-13), teine koht Saksamaale (-10) ning kolmandat kohta jäid jagama Soome ja Austraalia (-9).

Siia veel üks mõnus pilt Türgist. Mina ja mu üks tiimikaaslane Liis 

SÜNNIPÄEVAST

Niisiis, 1.oktoobril kell 4.15 hommikul (Eesti aja järgi) hakkasin lennujaama liikuma. Kell 7.30 läks mu esimene lend tagasi USA poole, lendasin esialgu Istanbuli. Sealt läks edasi 11 tunnine lend üle ookeani New Yorki ja siis veel üks lend Salt Lake Citysse. Kohale jõudsin 1.oktoobil kell 22.40 minu USA aja järgi. Ehk siis lõpuks koju jõudes oli mul veel 50 min aega 1.oktoobri lõpuni. Heh, päris pikk ja omapärane sünnipäev oli mul sel aastal, aga mis seal ikka, neid tuleb veel!

Õnneks aga kodus ootas mind A Eestist (ta oli juba paar päeva varem siia jõudnud) koos kõikide kingitustega, mis mulle Eestist saadetud oli. Nii super, aitäh teile! See oli nii armas, et sain oma sünnipäeval avada kinke otse Eestist. Siinkohal tahan tänada kõiki kes mulle mingil moel õnne soovisid, aitäh, aitäh! Ja alati kui keegi soovis mulle ilusat sünnipäeva, või naudi oma päeva, siis mul tuli alati muie näole. Heh, jah ma nautisin oma sünnipäeva lennukites ja reisides! Aga pigem olid suurepärased 10 päeva mul enne sünnipäeva Türgis ja terve järgnev oktoober siin, sest A jäi siia kuni 22. oktoobrini treenima.

Pildil on üks armas kingitus Eestist!

Mina aga käisin ikka koolis ja tegin igasugu eksameid ja muidu kodutöid koguaeg. Õnneks on aga nädalavahetused ning lisaks on mul veel reeded koolist vabad. See tähendab, et oleme palju igasugu asju teinud ja näinud - ning mis peamine nautinud super ilusat sügist mis siin Salt Lake Citys on!

Juba 4.oktoobril käis mul veel külalisi Eestist - minu isa, vend ja perekonnasõber. Näitasin neile Salt Lake'i ja käisime tiiru Park City mägikülas, lisaks ka taliolümpia muuseumis. Venna ja A-ga käisime reedel ka minu kooli üritusel - cosmic bowlingul. See oli samasugune nagu eelmine aasta ja meil oli täitsa tore!
Nädala lõpus käisime mulle mu peamist sünnipäeva kinki ostmas, ehk siis lõpuks sain oma vana telefoni välja vahetatud. Olen oma uue õunakesega küll väga rahul.

 Üliilus sügis Utahis! 

 A treenib

 Käisime paar korda muidugi ka golfi mängimas!

 ja Cheesecake Factorys ehtsaid USA juustukooke söömas!

 Ükskord valmistasime ise toidu kaasa ning nautisime seda pikniku vormis

 Käisime Natural History Museum of Utah ehk siis ajaloo muuseumi külastamas. See oli ülivinge, mäejalamil ning elektriallikaks olid päikesepatareid. 

Liblikad

DNA

Muuseumi rõdul

Vägev vaade nii seest kui väljast

Votnii, selline on siis minu elu olnud viimase kuu aja jooksul. Käisime A-ga ka palju mägedes lihtsalt ilusat loodust nautimas ja tema käis treeninguid tegemas, seega olen siin palju uusi ja huvitavaid teid mägedesse avastanud. Nüüd on aeg ennast korralikult kooli rindele seada ja seda võiduka lõpuni 13.detsembrini, mil reisin jõuluks koju! 

Vahepeal aga kuulmiseni!

Päikest, Mari :)