Tänu-ja shopingupühadest

First things first, neljapäeval tähitas USA tänupühasid ja nüüd tahan mina ka siin tänada kõiki suurepäraseid inimesi minu ümber. Ma olen nii õnnelik ja tänulik oma sõpradele, perele ja sugulastele. Aitäh, teie tugi ja toetus on mulle väga oluline!

Nüüd aga lähemalt elust siin mandril.. alustan siis ikka sealt kus viimati pooleli jäi. Nimelt sadaski meil 9. ja 10. novembril esimene lumi maha. Lihtsalt kaks ja pool päeva järjest sadas. See oli päris hull, sest lumi jäi ikka mõneks ajaks maha ka ja mul puuduvad talvesaapad. Aga edasi ilm õnneks soojenes ja üsna kiirelt oli see lumi ka läinud. Siin aga väike pildimeenutus: 

minu ratas! 

See lumemöll toimus ühel nädalavahetusel, sellele järgnes töine koolinädal ning neljapäeval (15.11) käisime Erikaga ühes Itaalia restoranis söömas. Pärast seda vaatasime lõpuks meie kooli uue teatritüki ka ära. Selle pealkiri oli "Noises Off" ja see oli lühidalt etendus teise etenduse sees. Esimeses tseenis mängiti ette mingi veidi imelik ja humoorikas näitemäng, teises tseenis mängiti lavatagust, ehk siis mis toimus selle näitemängu ajal lava taga aga sel korral oli näitlejatel omavahel tüli ja neil kiskus kõik rappa. Kes ei jõudnud õigeks ajaks lavale, kel ei olnud õiget asja kaasas õigel ajal jne. Viimases tseenis mängiti siis seda vussi läinud näitemängu. Ma ütleks, et tegelikult oli naljakas aga samas ei olnud see midagi nii erilist, et ma oleks hullult vaimustuses olnud. 

Saabus jällegi nädalavahetus ning siis ei teinud ma jälle midagi erilist. Täiesti tavalised toimetused nagu õppimine, koristamine, pesu pesemine, trennid, õues liikumine, mõndade poodide külastamine jne. Selleks ajaks oli juba lumi ka ära sulanud ja Salt Lake oli tagasi +12..+17 kraadi juures. 

Nüüd aga läheb asi veidi huvitavamaks. Nimelt sel nädalal oli meil ainult kaks koolipäeva - esmaspäev ja teisipäev ning alates kolmapäevast olime vabad. Algas tänupühade vaheaeg. 

Kuigi kool oli täielikult suletud, siis mina ja üks mu sõbranna saime siiski tol hommikul kokku, et paari koduse ülesandega kiirelt hakkama saada. Päris produktiivne hommik oli, kella 11ks oli juba nii mõnigi järgmise nädala asi ära saadetud. Edasi tol päeval ei teinud ma midagi erilist aga õhtul saime Erikaga üllatuse osaliseks. Nimelt on meil nüüd väike televiisor. Erika tõi oma vanast majast selle ära, sest seisis seal niisama. See on küll ühe tüdruku oma aga tal ei lähe seda praegu vaja ja siis ta lubas meil seda kasutada. Saime selle tööle ja nii vaatasimegi õhtul koos telekat.. USA reality-showd on küll väga väga naljakad, me vaatasime näiteks "Robinsone" tol õhtul. 

Selline ta meil on!

Neljapäeval, 22.novembril oli siis USAs Thanksgiving. Ja nagu ennist mainitud veetsin ma selle nagu ka eelmisel aastal ühe väga toreda perekonna juures. Meil oli mõnus õhtu suurepärase söögi ja vahva seltskonnaga - Johannes oli ka kohal. Mina tegin ise kaasa juubeli tordipulbrist "kohupiima" koogi. Tõsi, siin kohupiima pole, seega sain midagi sarnast jogurti ja toorjuustu segust. Lisasin ka vaarikaid .. ja maitses nagu ehtne eesti kook. Peale minu koogi oli meil veel 7 kooki, aga kõigil olid kõhud juba nii punnis, et peaaegu kõik jäi järgi. Peale selle, et minu kook söödi ära ja kõik kiitsid. Väga lahe! 

meie 20 poundine pühadekalkun 

usa koogid vs ..

eesti kook :)

neil on kodus juba ka suur ja uhke jõulukuusk 

Õnneks jõudsin ma hommikuste toimingute ja koogi küpsetamise vahepeal veel tunnise jooksuringi teha, et sel söögipühal oleks enesetunne veidike parem. Algul snäkid, siis suur söömaaeg mida pereema on umbes nädal aega valmistanud ja siis veel koogid. Ja veel snäkid.. hea oli, et ma koju ei veerenud sealt. Ja koduteel nägime keset teed nelja julget kitse rahulikult jalutamas.. nii armas. 

Enne kui reedeste tegevuste juurde jõuan, siis teatan oma blogis ka, et minust avaldati reede hommikul artikkel Delfi Noorte hääles. Räägin seal veidi lähemalt kuidas on elu ja õpingud USAs ning loodan, et teil on ka aega, et pilk peale heita. Artikklit saad lugeda SIIT.

Nüüd aga reede juurde: meil oli Erikaga väga tihe päevaplaan, sest oli Black Friday, ehk siis pärast tänupühasid on alati reedel suured allahindlused ja head diilid poodides. Tavaliselt avatakse poed juba südaööl ja inimesed jooksevad heade hindande peale tormi. Meie õnneks päris nii hulluks ei läinud aga siiski tegime korralikku shopingu tööd kogu päeva vältel.

Hommikul kell 7.50 läksime juba kodust välja, suusariided seljas. Käisime kiirelt ühest poest läbi ning saime Erikale vajaliku vidina kätte. Edasi sõitsime Park City Mountain Resorti suusatama-lauatama. See oli mu selle aastane esimene lumelauaga sõit, sest hooaeg on alles alguses. Lund on vähe ja lahti oli ainult neli rada aga siiski oli supermõnusad mõned tunnid mägedes. 

mina ja mu toakaaslane Erika, kes on meie ülikooli tiimis mäesuusataja

Edasi suundusime outlettidesse, mis asuvad suusamäe vahetus läheduses. Need on juba niigi outletid, ehk siis firmapoed kus hinnad on alla lastud ja siis seal olid veel black friday diilid. Igal firmal on seal eraldi pood ja need kõik on omakorda hästi lähestikku. Inimesi oli oi-oi kui palju, parkla ja üldse kogu see ala on meeletult suur ja autod ei mahtunud parkima ega liikuma! Tegime seal Erikaga korraliku reha. Aega läks ka kuskil 6 h ja saak oli väga hea. Erikal parem kui minul.. ma olin rohkem päkapiku rollis aga sain seda samas hästi täita. 

Siis haarasime teepealt kaasa söögi ja tulime kiirelt koju, sõime 10 min ja seadsime sammud kesklinna poole. Vaja oli läbi käia veel kaks suurt kaubanduskeskust. Tegime veel mõned väga head diilid ja lõpuks olime täiesti zombied. Terve päeva olime ringi kõndinud ja shopanud aga see ju naistele meeldibki. Ja lisaks veel soodsad hinnad. 

Koju jõudes oli meie diivan selline: 

üle poole asjadest kuulub siiski kuldshoppaja Erika arvele

Lisaks pandi nüüd linna tuled ja igasugused jõulukaunistused üles.. sain kiirelt ühe pildi ka: 

täiesti ulmeline on see, et pea igal oksakesel on tuled.. aga tulemus on vist seda väärt

Igaljuhul jõudsime reedel koju tunnike enne südaööd ja olime surmväsinud. Järgmisel hommikul ei olnud lihtne tõusta ja jalgu käsi liigutada. Aga sellegipoolest oli see meile mõlemale esimene Black Friday kogemus ja meil oli ikka väga palju elevust sees terve päev. 

Nüüd on see lõbu läbi ja laupäev-pühapäev kuluvad kibekiirele tööle, sest järgmine nädal tuleb jälle koos kahe eksami, 3 kirjandi ja ühe kõnega. Aga järgmine nädal samal ajal algab juba detsember. Ja mulle ei jõua üldse kohale, et mu koju tulemise aeg on juba nii lähedal, juhei! 

Varsti näeme, 

Mari

Juba november?

Nonii, kuigi mul on tunne, et alles ma kirjutasin oma eelmise postituse, siis kuupäeva vaadates on sellest ikka möödas juba omajagu. Ilmselt on see tunne sellepärast, et vahepeal pole mu elus midagi väga erilist toimunud.. aga ikkagi siit tuleb kokkuvõte, mida olen oktoobri lõpust novembri alguseni korda saatnud.

Esiteks ja kõige olulisemaks on muidugi see, et õppimist on sigapalju ja koguaeg! Eks mul ole nüüd, pärast hooaja lõppu rohkem aega ka koolis käia ja hetkel keskendun ikka sajaprotsendiliselt õpingutele. Samas, jätkan ikka füüsilisi treeninguid ja uueks hooajaks ettevalmistust. Planeerin treeninguid lihtsalt eksamite järgi.. kui ikka on vaja mingiks suureks tööks õppida, siis katsun tuure vähe maha võtta. Aga olen tagasi treenimas ning korraliku ja tervisliku toitumise juures. Ja tunne on nii hea!!

Siinkohal tuleb mainida et meil on üks supertrenn koolis. See toimub spordihoone mõnusas stuudios ja kannab nime CRUSH ja see seisab: Creating Results to become Unbelievably Smokin' Hot! Ja vot see on raske aga pärast on nii hea tunne, et sai taaskord nädala selgroog murtud trennisaalis. See toimub kolmapäeviti pärast tööpäeva. Tegemist on igasugustest erinevatest harjutustest koosneva trenniga, suur osa on oma keharaskusega, palju on sellist intervallidega tööd - nt. 8 korda 20 sek ühte harjutust, vahepeal 10 sek puhkus. Üks treeneritest on mingi julm army tüüp ka ja teeb meile igast raskeid harjutusi ilmselt osad on sõjaväe juurtega. Igaljuhul seal trennis on alati tore!

See ei ole küll crushi trennist aga peale selle teen ma ka spinningut ja sealt õnnestus mõned pildid saada. Soovitan teilegi! :)

Oktoobri lõpust:
Johannes käis meil siin Salt Lake'is külas, juhei. Teda oli üle pika aja väga hea näha, kuna Eestis me suvel ei trehvanud. Näitasin talle oma uut elamist ja sai niisama elust ja olust jutustatud.
Oktoobrikuu viimasel päeval, kolmapäeval oli siin halloween - ja te olete juba ilmselt teadlikud sellest kui suur asi see siin Ameerikas on. Õnneks aga olin ma oma Halloweeni siin juba kaks nädalat tagasi ära pidanud. A oli siin ja toimus halloweenipidu tema suusasõprade juures. Mina olin kostumeeritud samamoodi nagu eelmisel aastal, ehk siis luukere kellel on punane süda rinnas ja tema oli astronaut. Normaalne oli nii mööda tänavaid käia aga siin on see ju iseenesest mõistetav. Halloweeni õigel päeval ei teinud me Erikaga küll midagi, pigem õppisime. Samas õhtul trennist tulles nägin tänavatel palju lapsi oma emade-isadega majast majja käimas.. ja meil polnud kummagil aega et poest kommi osta.. seega siis kustutasime tuled ära ja teesklesime, et me pole kodus. Õnneks keegi ei tulnud meile trick-or-treati tegema.

Halloween!

Oktoobri lõpus saabusid meile koju tellitud postrid! Otsustasime, et aitab valgete seinte passimisest ja kuna netis oli mingi allahindlus ka siis soetasime endale mõne postri.

Köögis on nüüd selline lugu, et kui tahad hommikusööki voodisse, siis maga köögis!

See on meil küll päriselt natuke piklikuma kujuga aga ühel pikal seinal laiub siis meie mees. "Ma ei küsi palju mehel. Ta peab ainult olema pikk, rikas, naljakas, seksikas, vaba, tugev, hea välimusega, tark, romantiline, võluv, soe, magus, tundlik, nutikas, sportlik, lahke, helde, täpne, siiras JA muidugi peab ta olema nõus mulle jäätist voodisse tooma igal õhtul mu elu lõpuni." Hah, naised!

Saime ühel õhtul oktoobikuus veel ka tüdrukutega kokku ning tegime jälle mõnusa istumise koos pizzaga ja filmiga meie juures. Pizzad olid muide ostetud nii, et olid värkselt tehtud ja pidime need ise ahju panema. See tuli superhea!

Õhtusöök neljale!

Novembrisse:
See kuu jälle vahetus nii kiiresti ja juba olen 20 aastat ja 1 kuu vana.. päris ulme kui nii kiiresti aeg edasi läheb. Novembrikuu esimesel päeval saime kokku oma vana golfitreeneri ja golfikuttidega, sest tal oli mõned päevad tagasi sünnipäev. Ja oh, kuidas ma tahaks, et ta meid edasi treeniks, ta on nii lahe! Ühesõnaga õhtusöök oli Ischibanis, sushi restos ja see oli nii nii maitsev! Samuti oli tore jälle kõiki näha ja meeldivalt juttu ajada. Ja kuna me ei tahtnud kuidagi peale õhtusööki laiali minna, siis suundusime kõik koos ka jäätiseringile. Ps. Ta loeb mu blogi nii, et tõlgib selle google translatega inglise keelde ja siis püüab kontekstist aru saada kui loeb eesti ja inglise keeles. Thanks Nickas, appreciate that, you're awesome! :)

Edasi tiksus kõik nii nagu oktoobri lõpuski, väga väga koolirütmis. Näiteks see nädal oli mul kaks suurt tööd, millest üks oli eksam ja et sellele pääseda pidi tegema 16 lehelise kodutöö.. ja lisaks veel jooksvad ülesanded teistes ainetes. Niiet ma parem hakkasin juba neljapäeva õhtust peale, et pühapäeva õhtuks midagi valmis jõuda. Vahepeal käisin tunni-kaks jälle trennis ja tagasi kodutööde lainele.

Teisipäeval valis USA ju veel presidenti. See oli päris pingeline heitlus ja piilusin ka ikka seda reaalajas oma kaheks tööks ja eksamiks valmistudes. Päris äge, Obamal on nüüd veel neli aastat ees. Mina olen valikuga igal juhul rahul ja see ei ole seotud kuidagi poliitiliselt vaid ta lihtsalt meeldis mulle rohkem. Siin oli see muidugi ülikõva üritus ja võistlus oli pingeline, vahepeal olid hääled 153:153.

Sel nädalal toimus meil ka suur toetajate lõunasöök. Ehk siis osa minu siinsest stipendiumist maksab reaalselt kinni mingi inimene - meie kooli toetaja ja aeg oli neid tänada. Seega korraldati suur lõunasöök kus organiseeriti meid istuma kokku meie toetajaga. Minu arvates see on hästi tore ja oluline, et meie kool sellise suure asja ette võttis. Mainin, et meil on väga väga palju stipendiumi saajaid ja andjaid. Lisaks näiteks need lood, kust mõne scholarshipiga toetamine on alguse saanud - näiteks ühe mehe ja naise poeg hukkus II Maailmasõjas lennuõnnetusel Itaalia lähistel. Temast jäi maha kuuenädalane pisipoeg ja armastav abikaasa, kes mõlemad olid ka sel lõunasöögil meiega. See on ühtlasi üks suurim stipp meie koolis, selle sai mullu 16 õpilast ja perekond usub, et läbi selle elab nende poeg edasi. Minu arvates oli see väga liigutav.

Aga mulle tuli siis tagasilöök, nimelt ei saanud minu stipi andja sel üritusel osaleda. Samas arusaadav ka, imelik aeg veidi - keset nädalat, kesest päeva. Loodan temaga millalgi ikkagi kohtuda ja saatsin talle tänukaardi postiga (samuti ettevõtmine mida meie kool tegi.. koos kutsega lõunasöögile said nad ka meie endi kirjutatud tänukirjad). Samas mul oli endal ka meeletult kiire kuna jooksin sealt poole pealt oma eksamile.

Vot nii need päevad siin mööduvad ja üha kiiremini aeg lendab. Meil on palju oodata:
Näiteks tuli meie kooli teatriõpilastel välja uus etendus: Noises off! See on kindlasti väga lahe ja lähen seda lähiajal vaatama. Eelmine etendus oli küll supertasemel ja täitsa nagu päris. Olen põnevil!

21.novembril ehk siis peaaegu kahe nädala pärast algab meil vaheaeg - thanksgiving saabub jälle. Sellega seoses jälle üks tore uudis - olen ka sel aastal armsa perekonna juurde thanksgivingu õhtusöögile oodatud. Nii super!

Ja pärast väikest vaheaega on veel 1 nädal koolis, ja üks nädal ettevalmistuseks ja pool nädalat eksamiteks ja neljapäeval, 13.detsembril hakkan ma juba Eesti poole lendama. Uskuge mind, see aeg lendab!! Ma juba ootan koju tulemist ja siis saan teid kõiki jälle näha! :)

Nii on lood siin minu pool! Loodan, et ka teil läheb seal hästi ja olete vesist ilma trotsides ikkagi õnnelikud ja rõõmsad! Mari.

Ahah ja väike lisamärkus, pärast ilusat sügist saabub meile üleöö talv. Ei julgegi kohe homme üles ärgata vist. Päris normaalne, et täna oli veel 22 kraadi sooja ja ilus ilm ja homme 6 kraadi? Jepp, siin tuleb see talv nagu üleöö. Prr.

MMist ja sügisest!

Heihopsti!

Ma leidsin nüüd lõpuks aega, et teha siia üks üdini positiivne, paradiisilik ja uusi kogemusi täis postitus. Lõpuks saab nende uudishimu rahuldatud, kes on seda lehte siin mitmeid kordi külastanud ja siis järjekordselt pettunud, et ma pole midagi uuendanud. Aga siit see tuleb ja jääb üle ainult loota, et järgmised postitused tulevad juba tihedamini.

Kõigepealt võlad eelmisest postitusest: lubasin, et lisan pildid minu ja Erika uuest kodust. Täidan seda lubadust. Siin nad on:

See on meie apartmendi sissekäik. Siin saan ka mainida, et mul on uus sõber - ratas. Käin sellega iga päev koolis ning üldse liikumise teeb ta veidike kergemaks.

Uksest sisse astudes jõuab kohe elutuppa.

 See on meie supermõnus elutuba! Kuna meil telekat ei ole siis laiub seal seinal suur pilt päikeseloojangust Grand Canyonis. Samuti see valge diivan on ülimugav!

 Elutoast saab otse kööki ning paremale jääb väike koridor kus on meie toad ja vannituba.

 Köök

 Erika tuba

 Vannituba koos pesu-ja kuivatusmasinaga.

 Minu tuba!

 Voodist vasakule jääb mu kirjutuslaud ja kapp

 Siin on näha minu sissehitatud riidekapp ning golfivarustus ja lumelaud.

 Minu mõnus voodi.

See on minu sein! See lihtsalt peab olema!

MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSTEST:
Nonii, aga asun nüüd sisukama osa juurde. Viibisin 21.septembrist kuni 1.oktoobrini Türgis, MMil Eestit esindamas. See oli mu elukogemus, kuna ma pole varem nii suurel võistlusel osalenud. Ja siinkohal mitte ainult mina, vaid Eesti naised üldse. Nimelt me tegime ajalugu olles esimesed Eesti golfi naised Maailmameistrivõistlustel. Kõigest lähemalt:

Reedeks, 21.septembri varahommikuks olid mul asjad pakitud, takso lennujaama tellitud ja olin valmis teele asuma. Mind ootas ees pikk, üle 30 h kestev reis marsuudil Salt Lake City – New York – Istanbul – Antalya. Jõudsin kohale 22.septembril kell 17 Eesti aja järgi. Just, Türgi on ju Eesti ajas ja tuli jälle kohaneda 9 tunnise ajavahega.. minu jaoks aga oli see ikka üks ja see sama lõputu päev. Edasi reisisin umbes poole tunni jagu oma hotelli, registeerisin ennast sisse ja vedasin ennast oma asjadega oma tuppa. Ja wow, kui ma sinna sisse astusin, kardinad akende eest tõmbasin ja rõdule astusin, siis koheselt oli mu väsimus ülipikast reisit kadunud. Milline vaade: 

Kiirelt tegin Skypes kõne emale, et olen ilma viperusteta kohal ning olen hotellist, merest, basseinidest, vaatest ja päiksest lummatud. Panin kohe kleidi selga ning jalutasin aknast paistva mere äärde. See oli nii hea tunne, kuna Eestis ei olnud see suvi nii soe, et oleksin saanud palju aega mere ääres veeta. Lisaks mul ei ole siin Salt Lake Citys merd ja sellest on natuke kahju. Aga mäed on ka toredad ja küll ma kunagi omale koha mereääres ka leian.

Õhtul läksin üksinda õhtusööki sööma. Järjekordselt olin vaimustuses, sest söögi valik oli meeletult suur, võib-olla ehk liigagi suur. Valida oli põhimõtteliselt kõike ja lisaks oli see enamjaolt värske ja tervislik. Just see oli kõige lahedam, et olin ju taas Euroopa pool ja see tähendas ka Euroopa moodi sööki mis on just see millega olen igapäevaselt harjunud. See oli meeldiv vaheldus sellele USA söögile siin. Valikus oli alati värske saia-sepiku valik, lai valik värkset salati kraami, kana-kala, Itaalia kööki ja väga maitsvat jäätis.

Veidi enne südaööd samal õhtul jõudis kohale ka minu ülejäänud tiim Eestist koos kapteni Mari Suursaluga. Järgmisel hommikul sõime koos maitsva hommikusöögi ning olime valmis väljakutega tutvuma. Just nii, väljakutega, sest 4 võistluspäeva jooksul oli vaja läbida kaks ringi Gloria Golf Clubi Old Course’il ja kaks ringi New Course’il. Väljak oli umbes 15-20 minuti kaugusel ja kuna see oli ikkagi suurvõistlus siis kõik transfeerid olid alati organiseeritud.

Väljakule saabudes tuli kohe ennast tiimiga ära registreerida. Nagu ikka pidi paar allkirja andma, saime igasugu nänni, tegime mõned pildid tulemuste jälgimiseks ja olime registeeritud. Minu jaoks oli üllatav osa doping. Nimelt saime keelatud ainete nimekirjad ja nõustusime, et meilt võidakse tulla dopinguproovi küsima. 

Esimesel päeval mängisime Old Course'il 18 rada, väljak tundus alguses hirmuäratavalt raske. Päris palju vett oli ja seda eriti lühikestel radadel. Väljak oli minu jaoks raske ning griinid vajasid harjumist sest sealne väljak oli Bermuda muruga. See on teistsugune muru võrreldes sellega nagu meil Eestis või mul Usas on. Griinidel pidime hoolega jälgima, et mis poole muru kasvab, sest see mõjutas palli veeremiskiirust. 

Pärast mängu harjutasime, sõitsime tagasi hotelli, käisime tiiru meres/basseinis ujumas, venitasime ning siis juba õhtust sööma. Ja nii need päevad läksid. Teisel harjutuspäeval tutvusime New Course'iga, mis meeldis mulle isiklikult rohkem, rada oli loogilisem ning see tundus natuke lihtsam mulle. Mängisime 18 rada. Kolmandal harjutuspäeval mängisime Old Course'il 15 rada ning neljandal harjutuspäeval New Course'il 9 rada. Seejäerel harjutasime mõned head tunnid ning siis olime valmis võistluspäevadele vastu minema. 

 Harjutasime ..

...Ja väsisin ära, ning puhkasin varjus. Peab ikka mainima, et absoluutselt iga päev oli väljas 30+ C. Lisaks ei olnud õhku mida hingata, ehk siis väga umbne ja palav oli. 

Ja nagu igal sellisel suurvõistlusel toimus viimasel harjutuspäeval avatseremoonia. Panime oma uhked pintsakud ja seelikud selga ning läksime koos kõigi teiste riikide tiimidega range'ile kus toimus riikide tutvustamine ning lippude heiskamine.

Eesti ja Läti tiim!

Võitja karikas

Jõudsid kätte meie neli võistluspäeva. Võistlusformaadist: igas tiimis oli 3 naist ning igal võistluspäeval 2 paremat tulemust läks kirja. Nende kahe tulemused liideti ning saadi riigi tulemus. Lisaks toimis muidugi ka individuaalne tulemustabel. Võistlus algas meie jaoks isegi päris hästi, ma suutsin hea avaringi mängida, tulemuseks 79. Edasi aga ei suutnud meist keegi alla 80 mängida ning minu edasised tulemused jäid pigem 80 teise otsa. Sellest on hästi kahju, ma andsin endast palju, et saaksin head ringid mängida aga kuna mul on kogu hooaja vältel hästi pallile pihta saamisega probleeme olnud siis oli teada, et see ka selleks võistluseks kuidagi tagasi ei tule. Mis siis ikka, me oleksime kõik suutnud paremat golfi mängida ja Eestile märksa kõrgema koha tuua, aga ma arvan, et pole hullu midagi. Ja me polnud viimased!

 Pärast esimest rasket võistluspäeva

Võistluspäevad läksid võrdlemisi kiiresti ja viimasel võistluspäeval jõudsid ka Eesti noormehed sinna. Koos toimus ühine Gala õhtusöök ning meie võistluse autasustamine. See oli suur üritus ning toimus Gloria hotelli amfiteatris ja õhtusöök toimus nende õuealal. Pärast autasustamist oli ka väike tantsuline etendus Trojast, see üllatas mind väga ja seda oli vahva jälgida. Õhtusöök oli nagu ikka laia valikuga ja väga maitsev. Lõpus toimus ka tasuta pidu kõigile osalejatele, käisime sealt ka kiirelt läbi ja siis juba hotelli Ryder Cupi (see on suur golfivõistlus Euroopa ja USA vahel)  vaatama. See oli 30.september ja südaööl, ehk siis 1.oktoobril sain ma 20! See oli omamoodi lahe, Eesti meeste-ja naistetiimiga vaatasime Ryder Cupi ja elasime nii vägevalt Euroopale kaasa, et lõpuks Euroopa võitiski! See oli justkui sünnipäevakink ja kõik rõõmustasime!

Võitjatiim - Korea (-13), teine koht Saksamaale (-10) ning kolmandat kohta jäid jagama Soome ja Austraalia (-9).

Siia veel üks mõnus pilt Türgist. Mina ja mu üks tiimikaaslane Liis 

SÜNNIPÄEVAST

Niisiis, 1.oktoobril kell 4.15 hommikul (Eesti aja järgi) hakkasin lennujaama liikuma. Kell 7.30 läks mu esimene lend tagasi USA poole, lendasin esialgu Istanbuli. Sealt läks edasi 11 tunnine lend üle ookeani New Yorki ja siis veel üks lend Salt Lake Citysse. Kohale jõudsin 1.oktoobil kell 22.40 minu USA aja järgi. Ehk siis lõpuks koju jõudes oli mul veel 50 min aega 1.oktoobri lõpuni. Heh, päris pikk ja omapärane sünnipäev oli mul sel aastal, aga mis seal ikka, neid tuleb veel!

Õnneks aga kodus ootas mind A Eestist (ta oli juba paar päeva varem siia jõudnud) koos kõikide kingitustega, mis mulle Eestist saadetud oli. Nii super, aitäh teile! See oli nii armas, et sain oma sünnipäeval avada kinke otse Eestist. Siinkohal tahan tänada kõiki kes mulle mingil moel õnne soovisid, aitäh, aitäh! Ja alati kui keegi soovis mulle ilusat sünnipäeva, või naudi oma päeva, siis mul tuli alati muie näole. Heh, jah ma nautisin oma sünnipäeva lennukites ja reisides! Aga pigem olid suurepärased 10 päeva mul enne sünnipäeva Türgis ja terve järgnev oktoober siin, sest A jäi siia kuni 22. oktoobrini treenima.

Pildil on üks armas kingitus Eestist!

Mina aga käisin ikka koolis ja tegin igasugu eksameid ja muidu kodutöid koguaeg. Õnneks on aga nädalavahetused ning lisaks on mul veel reeded koolist vabad. See tähendab, et oleme palju igasugu asju teinud ja näinud - ning mis peamine nautinud super ilusat sügist mis siin Salt Lake Citys on!

Juba 4.oktoobril käis mul veel külalisi Eestist - minu isa, vend ja perekonnasõber. Näitasin neile Salt Lake'i ja käisime tiiru Park City mägikülas, lisaks ka taliolümpia muuseumis. Venna ja A-ga käisime reedel ka minu kooli üritusel - cosmic bowlingul. See oli samasugune nagu eelmine aasta ja meil oli täitsa tore!
Nädala lõpus käisime mulle mu peamist sünnipäeva kinki ostmas, ehk siis lõpuks sain oma vana telefoni välja vahetatud. Olen oma uue õunakesega küll väga rahul.

 Üliilus sügis Utahis! 

 A treenib

 Käisime paar korda muidugi ka golfi mängimas!

 ja Cheesecake Factorys ehtsaid USA juustukooke söömas!

 Ükskord valmistasime ise toidu kaasa ning nautisime seda pikniku vormis

 Käisime Natural History Museum of Utah ehk siis ajaloo muuseumi külastamas. See oli ülivinge, mäejalamil ning elektriallikaks olid päikesepatareid. 

Liblikad

DNA

Muuseumi rõdul

Vägev vaade nii seest kui väljast

Votnii, selline on siis minu elu olnud viimase kuu aja jooksul. Käisime A-ga ka palju mägedes lihtsalt ilusat loodust nautimas ja tema käis treeninguid tegemas, seega olen siin palju uusi ja huvitavaid teid mägedesse avastanud. Nüüd on aeg ennast korralikult kooli rindele seada ja seda võiduka lõpuni 13.detsembrini, mil reisin jõuluks koju! 

Vahepeal aga kuulmiseni!

Päikest, Mari :)