Elu enne ja pärast Las Vegast

Pean jälle alustama vabandustega, et ma pole siia ammu jõudnud kirjutada.. aeg lihtsalt otsustas tiivad hankida ja lendama hakata. Juhei, see viga saab kohe parandatud. Siin on kauaoodatud postitus.

Toon välja olulisemad sündumused eelmisest kahest nädalast.

1. Teisipäeval, 20.märtsil,  juhtus üks ime. Nimelt leidis mu tänu tänapäevastele suhtlusvahenditele üles üks Salt Lake Citys elav eestlane. Ma olin üllatunud, rõõmus ja põnevil, sest olin ise ka enne veidi uurinud kas siin eestlasi on aga ega siin eriti ei leidu neid. Võib-olla ainult mõned vanemad inimesed, aga neid on väga raske üles leida. Igaljuhul, see oli väga hea uudis, eriti veel sellepärast, et Johannes lõpetab ülikooli ja siis jään üksi siia.. vähemalt on kellegiga eesti keeles rääkida.

2. Eelmisel kolmapäeval, 21.märtsil, külastasin kohalikku kunstimuuseumi. Selleks oli siis Utah Museum of Fine Arts. Kui mõtlete, et tegin seda vabatahtlikult ja omavolisliselt, siis kahjuks pole mul sellisteks huvitavateks asjadeks praegu aega. Tegu oli mu kunstiklassi tunniga, tegime ekskursiooni ja hiljem muidugi saime ka ülesande täita. See kunstimuuseum on väga moderne aga küllaltki väike, siiski omab kõiki olulisemaid teoseid ja kohalikke näitusi. Meie teemaks olid käed - just! - saime viis pilti ainult kätest piltidel ja siis pidime need sealt üles leidma, info üles kirjutama ja pilti tegema. See oli tegelikult päris huvitav, hakkasin osasid teoseid teistmoodi vaatama ja detailidele tähelepanu pöörama. Jaaaa kui te arvate, et sellele külastuskäigule ei järgne 4-5 lehekülje pikkust kirjandi kirjutamist, siis te eksite. Lisan mõned huvitavamad teosed, peamiselt kohalikust kunstist.

                   keset saali oli lihtsalt huvitavatest puuokstest tehtud hobune.. huvitav 

                   jah, see on ameerika kunst mudiugi söögist.. pildi nimi on "Eggs and bacon"

                                                        ja lihtsalt osa Ameerika kunstist

3. Neljapäeval pärast kooli ja treeningut saingi kesklinnas siin elava eestlasega kokku. See oli äärmiselt põnev ja nagu te teate mulle meeldib uute ja huvitavate inimestega tutvuda. Sõime hea õhtusöögi ning edasi jalutasime main streedil, mil jõudsime just sel samal päeval avatud uude kaubanduskeskusesse. See on väga väga uhke keskus, mormoonide poolt ehitatud, seega raha pealt kokku ei hoitud, kõik on viimase peal uhke. Niisiis tegime ringi peale ja uudistasime veidi. Siis leidsime Cheescake Factory ning otsustasime ühe korraliku magustoidu teha, kui juba siis juba. Õhtu lõpuks liitus meiega veel Johannes. Kokkuvõttes oli väga väga tore õhtu koos palju uuega, elagu eestlased! 

      tõesliselt ilus uus keskus, avatud katusega, jõgi voolab läbi ning kõik on viimase peal

                                         minu valitud lemon raspberry cheesecake, mmm.. 

4. Nii sel kui ka eelmisel nädalal oleme fitness classis õues võrkpalli mänginud. Nii lahe, selline hea suvine tunne tuleb peale, kui rannas või maal sõpradega võrku saab mängida. 

                                           see on meie campuses, taga on üks ühiselamutest

5. Reedel, 23.märtsil, mängisime tiimisiseselt kvalifikatsioonvõistlust, kes järgmisel päeval Las Vegasesse sõidab. Õnneks mu mäng oli enam-vähem ning suutsin 78 löögiga koha Vegase reisile välja teenida. Ilm oli soe, aga väga tuuline. 

6. Jaaaaa.. siis viva Las Vegas! Lahkusime poiste ja tüdrukute tiimiga laupäeval, 24.märtsil. See päev kulus ainult sõidule. Me olime tegelikult veidi Las Vegasest väljas, sellises väikses kohas California piiri ääres nagu Primm. Ööbisime suures hotellis nimega Buffalo Bills, sellel oli isegi oma ameerika raudtee ja muidugi hiiglaslik kasiino. Vegas nagu ikka säras ja sätendas oma tuledes.

Pühapäeval mängisime harjutusringi. Väljakuks 36 rajaga Primm Valley Golf Club, mis asuski California osariigis. See väljak oli päris raske, täitsa nagu tuuriväljak - kiired ja kõvad griinid (ehk palli on griinile raske pidama saada), rajad igale poole kalletega, eriti siledat maad sealt ei leinud ja näiteks bunkrid olid ülikõrgete äärtega (olin griini kõrval bunkris ja lippu ei näinud!) jne. Aga tegu oli väga uhke ja hästi hooldatud klubiga keset kõrbe - ehk siis kõik oli tehislik, kõik puud jne. See on nagu roheline punkt keset liiva. Niisiis seal on kaks täismõõtmelist väljakut - Lake course and Desert course. Tüdrukud mängisid siis veega rada ja poisid palmidega kõrbe väljakut. Ilm oli harjutuspäeval ektra tuuline, tagasi hotelli sõites nägime päris kõrbetormi, kus linna polnud 1 km kauguselt nähagi.. nähatavus oli liivast null. Õhtul käisime tiimiga söömas ja edasi juba kes puhkama, kes õppima, kes raha maha mängima. Mina õppisin ja läksin päris vara magama. 

Esimesel võistluspäeval äratus 5.15, siis väike 25 minutline jooks, et keha üles ärkaks, pärast müned harjutused ning siis hommikusöök. Väljakul oli juba kell 7, võistluse ühisstart oli 8.30. Mängisime 18, ilm oli jällegi ülituuline, veidi parem kui eelmisel päeval aga ikkagi.. osadel radadel kus puhus vastutuul ei olnud mul ühtegi keppi millega griinini välja jõuaks. Kõik läks sel päeval mul metsa, nii löök kui putt. Puttamisega oli tõsiseid raskusi, griinid lippasid nii kiirelt, lisaks oli äärmiselt palju raskeid kaldeid. Tulemustest ma isegi ei tahaks rääkida. Pole ammu nii kehvalt mänginud, olgugi et see oli alles hooaja esimene võistlus. What happens in Vegas, stays in Vegas! Pärast ringi läksime puhkama, siis veel kodutöid tegema (sest koolis on ropult kiire) ja siis tegime väikse tiiru kõrval asuvas suures outlet mallis. 

Teisel võistluspäeval ärkasime kell 6 ning väljakul olime veidi peale 7. Ilm oli super hea ja tuult ei olnud, juhei! Saime kõik julmalt päikest kuigi olime üleni päiksekreemiga koos. See oli täielik luksus. Mängisime jällegi 18 rada aga mängu ei olnud mul eriti kuskil võtta.. kahju, et see hetkel kuskile kadunud on. Siiski parem kui esimesel päeval ja peaasi, et kogemust sai ikka kõvasti! Posid mängisid õnneks meie eest ka hästi. Nad pole ammu nii tublisti võistelnud, kokkuvõttes olid teised. Tüdrukutega olime kuskil keskel. Kokku oli hästi palju tiime, see ongi selline hästi populaarne ja uhke võistlus, mida kõik iga aasta ootavad. Kohe pärast mängu alustasime 7 tunnist bussisõitu koju.

                                               meie osa tiimist pärast väsitavat võistlust

7. Nii oleme nüüd jõudnud kolmapäeva, 28. märtsisse. Meile ainti kaks päeva, et kõik kooliasjad korda saada ja mõned päevad isegi koolis käia. Kolmapäev oli trenni vaba ehk siis puhkepäev pärast võistlust ning neljapäeval tegime juba korraliku uue ettevalmistustrenni. Ilmselegelt oli mul ülikiire ja pidin tegema asju mis jäid Vegase ajal tegemata ning samal ajal ka valmistuma uueks nädalaks. Lõpp läheneb nii kiiresti, et see on uskumatu, igas aines on väga palju teha aga ma tean, et vähe on jäänud ja siis saan oma sõpradega siin natuke puhata. On, mille nimel pingutada. 

8. Ja juba reede, 30.märtsi varahommikul lendasime tüdrukute tiimiga Phoenixisse, Arizonase osariiki. See oli ainult 1h 20 min lend, mille ajal saime taaskord õppida ja kooliasjadega tegeleda. Kohale jõudes rentisime auto ja sõitsime umbes tund aega keset tühjust - ümber ainult kaktused ja kõrb kuni jõudsime sellisesse linnakesse nagu Prescott. Väljak üles leitud, lõunasöök söödud, olime harjutusringiks valmis. Ilm oli suurepärane, umbes +25-27 kraadi sooja ja väike tuulebriis ka. Väljak tundus meile lihtne, eriti võrreldes Primmi golfiklubiga. Küll aga olid griinid suhteliselt kiired ja trikikad jälle. Tegime hea mänguplaani, leidsime oma hotelli ja käisime õhtust söömas. 

Esimene võistluspäeval ehk täna, 31.märtsil, oli meil start alles keskpäeval. Heh, tavaliselt ikka nii ei juhtu. Golf ikka hakkab vara, kuksil 7-8 ajal. Treener juba naeris, et phh nagu puhkus juba. Aga sellest on ikka asi kaugel, käib tõsine töö. Sõime hommikust, tegime soojenduse ja mängisime 18 rada golfi. Ilm oli jälle väga tuuline ja ausalt see tuul on golfimängijate hirm, sest kui ikka vastu puhub siis tuleb pall madalal hoida ja õiged kepivalikud teha. Mina paraku täna jälle neid kõige õigemaid valikuid teha ei suutnud.. mängisin palju lööke, ma tahan oma golfimängu tagasi! Palun, palun, palun! Mängisin 9 rada väga korralikult ja tublisti, head par-id, palju up and downe (ehk siis 1 chip ja 1 putt). Ja teised 9 rada tegin täielikku savi.. ja oleks need siis vaid bogey'is olnud aga ei.. ikka korralikult jamasin, enamsti siiski viga löögis. Ju on talvel midagi valesti tehtud või ona hetkel midagi valesti. Olen optimistlik! Ja teglikult on kõik hästi, juhime tüdrukutega 2 löögiga.. niiet homne võistluspäev tõotab veelgi huvitavam tulla! Juhei! Hoidke siis ikka griffinsitele pöialt!

Loodan, et teil seal Eestis ka juba kevad paitab põski!
Lõpetuseks pilt Utahist ja kevadest.

Kallistades, Mari :) 

19.märts = 1 kuu veel!

U s k u m a t u
esiteks aeg lendab nii mis pöörane ja teiseks on koguaeg hullumeelselt kiire..

Täna, täpselt kuu aja pärast peaksid kõik kooliasjad tehtud saama ning olen esimese sõbra vastuvõtuks valmis. Juhei!
Kui ma oma kooliasju vaatan, siis tundub, et teha on veel palju ja lõpp kisub veel eriti kiireks. Aga pole hullu, võtan kõik väljakutsed vastu ning tean, et stressirohkele perioodile järgneb mõnus aeg sõpradega siin ning siis juba kodus Eestis!

Ega ma midagi erilist eelmisel nädalal korda ei saatnudki. Nagu ma juba mainisin, siis päevad näevad välja sellised: hommikul koolis- kell 3.15 pärastlõunal jooksuga koju, riiete vahetus, söök karbiga kaasa-lõunasöök autos-treening varieeruva pikkusega, minimaalselt 2 tundi-koju-õppimine-väike söök-õppimine..

Aga siiski siit tulevad eelmise nädala tipphetked:

 - neljapäevases fitness for life tunnis tegime Zumbat - no see oli niivõrd naljakas et kõigil oli terve tund nägu naerul ja püüdsime kõigest väest neid Ladina tantsusamme järgi teha. See oli tõesti üks rõõmus tund!

 - reedel tegime trenni hommikul ning siis päeval sain teha ühe mõnusalt pika kõne emmega ning siis veidike aja maha võtta ja korra poodides käia. Ma polnud üliammu kuskile jõudnud ja tean, et ei jõua ka lähiajal. Kasutasin seda võimalust ja õnneks näkkas ka päris hästi. Sain omale vajalikud golfiasjad. Ja veel üht-teist vajalikku.

 - laupäeval mängisime ligi 41 miili tunnis tuulega 18 rada golfi - püsti seismisega oli raskusi, ime, et need pallid lõpuks auku veeretasin ning tulemus ei olnudki olusid arvestades kõige kehvem. See oli kindlalt nädala ekstreemseim tegu ning olime pärast tüdrukutega ühe mõnusa lõunasöögi ära teeninud.

 - pühapäev oli esimene golfivaba päev üle 10 päeva, seda oli kohe kindlasti vaja! Aaaaga, ma ju pidime selle enamasti õppimisele kulutama. Õhtul käisin tiiru toidupoes ka, mul see puuviljakauss saab siin pidevalt võluväel tühjaks. Tuli nädalaks veidi varusid täiendada.

 - lisaks sain teada, et pean siin tegema kohaliku tuludeklaratsiooni, mis viitab suuresti järjekordsele paberimajandusele, asjaajamisele ja mitmetele kohtumistele. Niiet sellega tuleb ka veel lähiajal tegeleda.

 - teel kodust kooli on tärkamas kevadlilled, niii ilus, igal hommikul vaatan neid ja naeratus tuleb näole. Superilusad!

 - ilm oli terve nädal päris ilus, valdavalt +15..max +20 kraadi sooja, kohati aga tuuline.

 - tegin tublisti oma taastusravi harjutusi reiele ja põlvele, täna tunneb parem jäse ennast juba paremini! Jee, kõige parem tunne ongi ju see, kui pingutustest on ka kasu.

 - täna ostsin Utah Jazz - Orlando Magic piletid 21.aprilliks. Nii põnev, saab selle NBA ka ikka oma silmaga ära näha!

Votnii, minul on siin igaljuhul superkiire, kuid kui mind kuskil netiavarustes näete, siis ikka andke endast märku ja räägime juttu. Mina ju tahan ka teada kuidas teil läheb ja mis põnevat seal maal toimub.

Ja luban, et edaspidigi võtan selle aja ja annan teile teada mis siin põnevat toimub!

Jaaaa...
See postitus on pühendusega ühele rõõmupallile Triinule kaugel Prantsusmaal! Sourire! :)

Kõike vahvat ja kirjutamiseni, 
Mari

Minu (uued) sõbrad

Tere taas! :)

Uus koolinädal pärast vaheaega algas pisut kurvemate emotsioonidega, kuid tänaseks on siia saabunud päike ka minu pea kohal paistma hakanud.

Niisiis nädala alguses oli vaja veidi kooliasjadele keskenduda ja pisut ka tulevikku vaadata - jah, ikka sinna lõpueksamite ja arvestuste poole. Tegin plaane kuidas treeningute ja võistluste kõrvalt edukalt ka esimene ülikooliaasta lõpetada.

Teisipäeval pärast järjekordse matemaatika töö kättesaamist oli jälle meel must aga küll ma selle matemaatikaga ka hakkama saan, lihtsalt pean ju saama. Pärast seda sain endale esimese uue sõbra sellel nädalal. Niisiis käisin füsioterapeudi juures ning ta otsustas mulle reie külge toetava elastiku siduda. Ega see muidu ju kinni ei jääks kui puusast kinnitust ei saaks, näen siis välja selline:

Aga veelkord, see ei ole mitte midagi hullu, lihtsalt valulik reie sisekülg, mis saab hulganisti taastusravi ning paraneb edukalt.

Teisipäeval alustasime oma igapäevaste tiimitreeningutega väljas. Esimene oligi teisipäeval kohe pärast kooli ning kestis paar tundi, lihtsalt chippasime ja puttasime väljas. Pärast seda veel jõudsin füüsilisse trenni.

Kolmapäeval oli siin veel viimane halb ilm, nimelt hommikul oli lumi maas, õnneks see küll sulas kiirelt mõne tunniga ära aga ülitugev tuul põhjustas siin megatormi. Otsustati välitrenn ära jätta. Mina siis tegin oma reiele taastusravi harjutusi, mille järjekord on järgmine: kuum vann-harjutused-uued harjutused-megatugev massaž-külm vann-side peale. Vähemalt jalg tundis ennast hästi!

Lisaks käisin veel füüsilises treeningus nind peale seda hüppersupper turbokiirusel tegin kalapasta, sain ennast valmis ja jooksin sõbrannade juurde (teepeal oma õhtusööki nautides). Saime peale trenni kokku ning käisime dollari kinos (justnii pilet oli $1,50) vaatamas ühte filmi, mis oli ka selle aastase Oscari nominent. Film oli muidugi ülihea ja isegi nii hea, et kogu saal lahinal nuttis, nii meiegi. Nimeks Extremely loud and incredibly close. Õnneks olin oma kodused ülesanded juba varem ära teinud, seega pärast ei pidanud millegile mõtlema, ega pärast seda ma poleks suutnud ka.

Neljapäeval fitness for life tunnis tegime ühe korraliku spinningu tunni (ehk siis siseruumis jalgrattal väntamine). Võttis ikka korralikult läbi ning pärast venitamine tuli hullult kasuks, muidu poleks vist järgmine päev üldse liikuma saanud.

Hiljem siis muidugi golfitrenn ja pärast veel jätkus energiat üheks tunniajaseks pilateseks. Oli väga mõnus päev, tundsin, et energia ja rõõmus meel hakkab tagasi tulema. Tol päeval oli veel ka naistepäev, mis mulle möödus üllatusteta.

Reedel pidin kirjutama valmis ühe suure essee. Õigemini, selle esimene verisoon oli mul juba kunagi ammu tehtud, nüüd oli sisse vaja viia korralikud parandused. Õpetaja soovibki näha, kuidas me erinevate osade ja stiilidega mängida oskame. Tegin seda varahommikust ja sain valmis täpselt kell kolm päeval, juhei.
..ja pärast seda põgenesin kohe välja päikse kätte golfi harjutama. Saime hakkama jällegi ühe mõnusa kolmetunnise trenniga.

Laupäeva pärastlõunal oli taas ilus päiksepaisteline ilm ning aeg tiimiga koos harjutamiseks. Tegime siis korraliku soojenduse ja mängisime väljakut üle pika aja. See oli väga mõnus ja nauditav kuid mäng oleks võinud pärast nö "talveund" veidike parem olla.. mis seal ikka, eks tuleb nüüd tublisti harjutada.

Hiljem veel väike jõusaalitreening ning muidugi hea söök. Tegin õhtuks ise koduseid kotlette, ja jeee need tulid hästi välja. Õhtul veel käisime Jacobiga ühes toidupoes, kus me tavaliselt ei käi. See asub veidi kaugemal aga oli hea ja teistmoodi valikuga. Sealt ka minu järgmine uus sõber, kes pesitseb mu aknalaual:

Tegemist on piparmündiga, ohh kui hea! Pühapäeval tegin smuutit, mis sisaldas külmutatud mustikaid, banaani, piparmündilehti ning veidi sidrunimahla. Parim viis alustamaks päeva! Veel joon palju piparmünditeed nüüd. Emme võib kindlasti uhkust tunda, ta ei ole kolme päevaga veel otsi andnud. Ühtlasti on see ka esimene taim või lill minu toas. Vähemalt midagigi rohelist ja elavat.

Pühapäeval mängisime jälle tiimiga golfi ja harjutasime, oli imeilus ilm ning motivatsioon on põhjas. Nädala lõpu ja ilusate ilmadega sain oma naeratuse näole tagasi!

Ühtlasi kulus suur osa mu pühapäevast ka õppimisele, näiteks matemaatikale:

Pühapäeval veel keerasime kella tunni võrra edasi, ehk nüüd on päevad pikemad. Läksime üle suveajale, juhei!

Pühapäeva õhtul veel tegin väikse jooksu ning õhtuks tegin jälle väga hea ja koduse söögi.



.. ja uus nädal võib alata, eriti kui tulemas on sellised ilmad:

Nüüd on teil vist juba igav lugeda neid postitusi, need on ju ainult golfist, ilusast ilmast või õppimisest. 

Olge mõnusad, ning tean, et teil ka seal juba päike paistab ja kevad tugib südamesse! 

Mari. 

Tere märtsile!

Hei!

Kalendris on juba uus kuu aga mina ei ole veel siin eelmistki kokku võtnud. See ülesanne saab nüüd täidetud. Head lugemist! 

Et te ikka ilusti järje peal oleksite, siis alustan sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. Niisiis viimati rääkisin, et esmaspäeval, 20.veebruaril oli meil vaba päev, seega jäi ainult kolm päeva (teisipäev-kolmapäev-neljapäev) koolis käia ja siis algas vaheaeg! 

Esmaspäev, teisipäev olid täiesti tavalised päevad - matemaatika, inglise keelte ning kahe raske treeningu seltsis. 

Neljapäeval (23.veebruaril) tegime pärastlõunases aktiivses tunnis midagi uut jälle. Seekord oli selleks inner tube water polo - ehk siis me istusime suurte ujumisrõngaste sees ja mängu idee oli pall teiste väravasse saada. Sealjuhul pidime kasutama oma igasuguseid kehaosi aga sellest tubist me väljuda ei tohtinud. Meil oli nalja n a b a n i - sest see liikumisviis oli tõesti nii imelik, täiega püüad oma käsi ja jalgu liigutada. Lõpuks olid naermisest kõhulihased valusad ning käed andsid tunda oma keha vedamisest. Fotomaterjal ka: 

                                            See pilt on illustreeriv

                                                        .. ja see pilt on meie teglikust mängust 

Lisaks sai veel neljapäeval korralikult golfi harjutatud ja väike jooksuring tehtud! 

Ja järgmine päev oli meile kõigile väga oluline päev - Eesti Vabariigi iseseisvuspäev. Selle puhuks oli mul Eestist kaasa võetud ja seni kaua säilitatud Juubeli tordipulber ning Eesti kohupiim. Teate küll, mis sellest välja tuleb kui pulber segada võiga ning kohupiim munaga, kihti laduda ja veidi küpsetada. Üks väga hea ja lihtne kook. 

Üldiselt oli see päev hästi armas ja eestipärane. Hommikupoole puhkasin, hiljem tegin 1,5 h joogat ning käisin poes. Õhtusöögiks tegime Johannesega loomaliha steike, juurvilju, värkset salatit ja kartulit-kastet. Meie sõbrad Cody ja Jacob õhtustasid ka meiega. Taustaks mängisid muidugi väga tutnud eesti laulud, mida kaasa laulsime. 

Veel vaatasime filmi "The Singing Revolution" mis on tehtud Ameerikas elavate eestlaste poolt ja kajastab nagu pealkirigi ütleb laulvat revolutiooni. Seal oli ikka väga karme kohti, samas oli tore mõelda meie laulupidude teekonna peale. 

Ma võin uhkusega öelda, et olen eestlane ja selleks ma ka jään. Ja kes veel ei tea, siis ma olen tegelikult päris suur patrioot. Näiteks terve päeva kandsin peas sini-must-valget paela. Kuulasin meie presidendi kõnet ning vaatasin natuke vastuvõttu-kontserdit. Enamasti möödus õhtu igasugu häid laule kuulates. 

Minu Eestimaa!

ja selle ilusa päevaga algas ka meie nädala pikkune koolivaheaeg! 

Esimsed päevad eriti midagi asjalikku ei teinudki, eks ikka peamiselt trenn ja puhkus. 

Õnneks esmaspäeval tuli meil hea idee, et võiks ikka Salt Lake'ist väljapoole ka vaadata. Mõeldud-tehtud. 

Plaaniks sai väike reis Moabi. Leidsime üsna kiiresti ühe väikse maja, mille saime edukalt esimeseks ööks broneeritud. Järgmisel pärastlõunal, ehk teisipäeval, 28. veebruaril, asusimegi neljakesi teele. Mina, Johannes, Cody ja Oyvind. Cody on ameeriklane ning Oyvind on pärit Norrast. 

Moab on väike linn, mis on tuntud oma kaarte ja kanjonite poolest ning see jääb umbes 4 tunni autosõidu kaugusele kagusse. Jõudsime teisipäeva õhtul päikeseloojanguks kohale ning uurisime veidi turismi infot, et mida homme täpselt ette võtta. Eriti palju targemaks me ei saanud ning kuulnud grilli olemasolust meie majakeses otsustasime õhtusöögi ise ja grillil valmistada. 

Ostsime siis hulga süüa ja läksime oma majja. See oli superlahe! Selline väike aga armas ja me mahtusime ilusti ära. Kohale jõudes hakkasime kohe süüa tegema, mina vastutasin värske salati eest ning pakkisin kartulid või ja soolaga hõbepaberisse, poisid grillisid liha. Niisiis sai ametlikult uus grillihooaeg avatud, õhtusöök oli super! 

.. ja siis veel selline hiiglaslik ribi!

Õhtul veel mängisime natuke kaarte ja vaatasime televiisorit (heh, Oyvind arvas, et kõige halvem asi selle maja juures ongi see, et seal oli televiisor koos mitmesaja kanaliga - peaaegu oleks saanud elektroonikast täielikult puhata). Saime kohe aru, et siin soovime seal veeta ka järgmise öö, seega broneerisime selle veel üheks päevaks. Üsna vara läksime magama, sest järgmisel päeval tuli vara tõusta, hommikust sööma minna ja siis juba seiklema!

Järgmisel hommikul läksime välja hommikust sööma - minule sel juhul pannkoogid moosi ja jäätisega. Siis käisime mõnes rendikohas ja üsna varsti oli selge meie päeva põhitegevus. Rentisime neljakohalise sõiduki.. sellise: 

ja siis läks ralliks! Saime kindla kaardi, kust teed lähevad, valikuid oli ning sinna teepeale jäid ka kaks vaatamisväärsust - dinosauruste rada ja üks tunnel. Selle autoga sõitsime neli tundi seal kanjonis ringi ning juhtida sai meist igaüks kaks korda. Kaasaarvatud mina! Pildid räägivad enda eest: 

väga muhe kuidas "stopi" asemel on liiklusmärgil sõna "whoa". See oligi tõeliselt whoa ralli!

                              See peaks olema dinosauruse mingisugune jupp õlast 

                                                                 ja seal nad siis elasid

Viimase ringi veel rallitasime täiega kuni isu täis sai. Kuigi ma alguses ei olnud sellest supervaimustuses, vaid pigem läksin nö vooluga kaasa mõttega, et teeme ära.. siis tegelikult oli see ikka väga lahe ja kift et ise ka juhtimise ja kiirusega hakkama sain! 

Pärast seda läksime sööma, kõhud olid juba päris tühjad. Söögiks tavaline söögikoht Ameerikas (mitte kiirsöögikoht).. menüüs oli kõike, mina valisin kalawrapi. Kui seal lõpetasime siis läksime oma autoga veel päikeseloojangut nautima, seega sõitsime lihtsalt ülespoole mäkke. 

.. ja siis muidugi tuli poistel mõte, et võiks oma autoga sellise päris järsu künka otsa sõita. Mina ja Johannes läksime õnneks kohe autost välja: 

kõik läks ikka hästi ja auto sai ilusti hakkama. Õhtupoolikusse ka veel ikka ärevust ja adrenaliini! 

Veidi veel rallisime oma autoga mööda mitte just väga siledaid teid. 

Lõpuks jõudsime koju ning tegime poistega ühe vägeva pokkeriturniiri, nalja sai sellega kõvasti. Vahepeal mulle isegi naeratas algaja õnn. Õhtu lõpuks olime päris väsinud, aga päev oli supervahva! 

Neljapäeva (1.märtsi) hommikul ärkasime aga hoopis sellise vaatepildiga: 

Õnneks see lumi oli ainult hommikupoole ning keskpäevaks olid alles ainult veidi märjad tänavad. See sulab kohe ära, sest maapind on ju nii soe. Hommikust läksime sööma väiksesse ja hubasesse kohvikusse. Valisin tradistionilise ameerika hommikusöögi (ehk eggs-bacon-potatoes-toast) asemel hoopis müsli maitsestamata jogurtiga. Maitses väga hästi! 

Seejärel seadsime sammud kodu suunas.. aga enne veel külastasime-uudistasime kuulsat The Arches National Parki, kus asuvad tuntud kaared.

See kujutas endast aga autoga suure rahvuspargi läbimist, sest see on lihtsalt hiiglama suur. Tee peale on ehitatud sellised väiksed laiendused, et saad vajaduselt auto kinni pidada ja pilti teha.. me tegime Ameerika stiili, ehk siis turistifotosid läbi autoklaasi.
Lõpuks ikka läksime väiksele 5 minutilisele jalutuskäigule välja ka ning tegime pilte:

                                              ja siis veel väike autoralli sellistel teedel

Jõudsimegi kiirteeni välja, mis viis meid otsejoones kodu poole. Enne veel väike lõunasöök ühes väga ebatervislikus ja tuntud ameerika kiirtoidurestoranis. Väga halb! 

Koju jõudes oli maja ülikülm, prr. Õnneks soojenemiseks väga kaua aega ei läinud. Meil teised kaks majakaaslast on puhkusel Cancunis, Mehhikos, seega kedagi kodus ei olnud kolm päeva. 

Reedel rääkisin pere ja sõpradega ning viisin ennast kurssi uudiste ja sündmustega mis vahepeal olid aset leidnud. Samas oli niii hea arvutist eemal olla ja täielikult puhata. Reedel olin väike päkapikk ja saatsin Eesti poole mõned saadetised. Sain ka väikse trenni tehtud ning jällegi niisama puhatud. 

Täna, ehk laupäeval tegin kaks korralikku trenni ning esimese ajal pidin kahjuks ka apteegist läbi jooksma, et külmageeli osta. Mu reielihas ei ole endiselt vigastusest taastunud ja iga samm teeb kohutavalt valu. Peab jälle füsioterapeute külastama.. aga ma ei saa ju! Tahan trenni teha! 

Nüüd on veel vaid pühapäev jäänud ning algab uuesti töö ja vile koos. Tegin just oma märtsi ja aprilli esialgse plaani kalendris valmis ja tõotab tulla igaljuhul väga kiire, töine ja tegus aeg. Kindlasti ka tore, sest juba kahekümne päeva pärast on mul esimene võistlus Las Vegases. 

Õnneks mina ei saa öelda "plirts-plärts - käes on märts" sest siin ei ole väga porine. Päike paistab ja kevad on südames, kuigi vahel on veel siiski päris jahedad ilmad. 

Tänaseks siis kõik, olge mõnused ja kirjutan jälle! :) 

Mari