Jaanuari ja veebruari tegusamatest hetkedest

Tere taas,

seekord kirjutan kõigest põnevast, mis jaanuaris ja veebruaris ette sai võetud. Uskumatu, et käes on juba märts ja juba veidi alla 2 kuu pärast olen juba Eestimaal tagasi. Vot see tundub hetkel küll uskumatuna! Aga nüüd pilk korraks minevikku.

Meil on koolis selline põnev programm, mis korraldab õpilastele ja õpetajaele matku, väljasõite ja talvel suusatamist ja snowshoeingut. Niinii, mida küll see viimane tähendab? Nagu teate, siis väljakutsed mulle meeldivad ja nii tuligi siis see asi ka ära proovida. Tegemist on lumel matkamisega ning oma saabaste alla pannakse sellised kinnitused, millel on terad all, et ikka paremini lumel püsida.

Saime väikse koolituse ja asusime mägedesse teele. Kuna sel ajal oli suur lumelaviinide oht, siis pidime valima kindla tee. Sai mindud ühte suusakeskusesse ja radade vahel üles kõnnitud, need suured asjad jalgade otsas. Matk toimus aga ka eesmärgiga ja selleks oli täiskuu. All linnas seda suure õhtusaastatuse tõttu (eestlased, hinnake puhast õhku!) näha polnud aga mägedes küll. Kuu oli tõesti võimas, lausa nii võimas, et me lülitasime kõik oma pealambid välja ja lihtsalt nautisime seda ilusat nähtust. Ja üritasime seda jäädvustada. Siin on see, mis välja tuli: 

Ja siin veel üks illustratiivne pilt: 

Oli väga lahe kogemus ja kuu oli eriliselt lummav! 

Esmaspäeval, 20. jaanuaril oli meil vaba päev - Martin Luther Kingi päev. Selle päeva puhul oli kool suletud, kuid trenni tahtsin ma siiski teha. Välja aga ei kippunud (jälle saastatuse tõttu - siin mõndadel päevadel ei tohigi välja jooksma minna) ning seega otsisin internetist sobivaid lahendusi. Siin on üldjuhul nii, et spordiklubid pakuvad esimesi proovitreeninguid tasuta. Ja nii ma siis olengi proovinud palju uusi asju just seetõttu, et hei, see on ju tasuta ja miks mitte! 

Seega panin ennast kirja Ladies Bootcamp tundi ühes väikses ja päikeseküllases stuudios. See oli minu jaoks uudne ja megalahe! Tegime peamiselt TRXiga ehk siis lakke kinnitatud rippuvate rihmadega harjutusi. Olen seda ka varem kasutanud, kuid sealt sain palju uusi harjutusi ning järgmisel päeval ka valusad kõhu-ja reielihased. 

Ja siit ilusti edasi minu järgmise "proovin kõike uut" kogemuse juurde. Nimelt sai koolis tasuta proovida antigravity joogat. See on jooga, mida tehakse laes rippuva kott-kiige abil. 

Alguses tundus see mulle väga naljakas ja mõtlesin, et ah mis see siis ikka ära ei ole. Aga tegelikult oli väga raske ennast juhendaja järgi sinna õigesti sisse mässida. See võttis korralikult võhmale! Kui aga lõpuks õige poosi kätte sain oli megalahe! Pildid räägivad enda eest ja selle asjaga on võimalik tõesti igasuguseid lahedaid trikke teha. Õpetaja oli ka tasemel ja näitas meile ikka korraliku šõud sellega. 

Lisaks avanes mul võimalus minna lasketiiru püsse laskma. Olen tahtnud seda juba ammu proovida ning lõpuks sai ära käidud. Sain sõbralt õpetuse, kuidas täpselt relva hoida ja ka kahest erinevast püstolist lasta. See oli palju raskem kui ma senini olin arvanud. Käib ikka väga kõva pauk ja randmed ning keha tuleb tugevana hoida. Jälle kogemuse võrra rikkam!

Esimese korra kohta päris hea.. jään rahule! 

Veel toimusid jaanuari lõpus Mr.Westminster valimised. See on igaastane kooliüritus, kust võtavad osa 10 poissi ja esitlevad oma oskusi 3 voorus - talendivoor, ujumisriiete voor ning ülikonnavoor. Lisaks avatakse õhtu kõigi kanditaatide ühise tantsuga. Oli palju nalja ja naeru - minu arvates oli siiski parim eelmise aasta võitja, kelle videot saate ka siit vaadata (kahjuks halb kvaliteet aga šõust saate ehk ikka aru). 

Jaanuari lõpus oli ka minu armsa sõbranna sünnipäev. Meil on olnud nii palju toredaid hetki koos ning usun, et palju ootab meid veel ees! Veel üks aasta ja siis saan oma lähedaste sünnipäevadel nendega olla. Hea on, et sünnipäevad ikka igal aastal korduvad.

Juba eelmise aasta lõpust algas meil koolis ka Opportunity Quest Competition, mis on ettevõtete võistlus rahalistele auhindadele. Minu toakaaslane Erika osales ka sellel võistlusel - tema sõbrannal on firma, mis korraldab suusalaagreid naistelt tüdrukutele, ehk siis kogu staff on ka vaid naissoost isikud. Kuna Erika on kogu oma elu suusatamisega seotud olnud ja just suusataja karjääri lõpetanud, siis oli õige aeg sinna kampa lüüa. Niisiis töötasid nad kahekesi selle omanikuga, meie sõbranna Keely'ga, väga kõvasti ja põhjalikult ning jõudsid 10 parema hulka. Toimus selle võistluse pidulik galaõhtu ja võitjate välja kuulutamine. Olin ka kutsutud! 

Alguses toimus tunniajane reception, kus kõik top 10 firmat tutvustasid ennast. Kohtusin väga paljude inimestega ja minu jaoks uute ettevõtetega. Lisaks võtsid üritusest osa ka kaks minu kõige lemmikumat õppejõudu ja sain nendega muljetada ja tarka juttu rääkida. Seejärel pakuti meile kolmekäiguline õhtusöök ning siis kuulutati välja võitja sotsiaalsete firmade grupis ning top 3 üldarvestuses. Keely's Ski Camp for Girls võitis parima sotsiaalse panusega firma auhinna ning tuli teiseks üldarvestuses. Oli väga meeleolukas õhtu, tublid tüdrukud!

Keely ja Erika

Mina ja Erika

Ja oligi veebruar käes! See tähendas minu jaoks eelkõige Olümpiamänge. Meie väiksest privaatkoolist sõitis Sotšisse 23 sportlast! See oli enam kui üheski teisest koolist USAs ja seega sai Westminster väga palju tähelepanu meedias. Lisaks toimus meil koolis ühine avatseremoonia vaatamine ja sellele pikale ülekandele olid vahelduseks lisatud ka loterii-ja viktoriinivoorud. 

Eesti ja Soome lipp olid nii kenasti kõrvuti pandud

Juhhuuu! Eesti! 

Viktoriiniga läks ka hästi - vastasin esimesena ja õigesti küsimusele "kus toimuvad järgmised Olümpiamängud?" Autasuks meenemärk meie kooli kujutisega Salt Lake 2002 OMi aegadest. Vinge!

Elasin kaasa nii Eesti kui USA sportlastele, oli lahe ja uudne kogemus jälgida inimesi, keda ka isiklikult tunnen. Westminstersi õpilaste poolt toodi USAle 4 medalit - kaks kulda, hõbe ja pronks ning endiste õpilaste poolt veel juurde kaks kulda ja pronks. Eriti tubli saavtus nii väikse kooli kohta. Oli uhke tunne neile kaasa elada. Lisaks lendas Sotšisse ka minu tervise psühholoogia õpetaja - nimelt on tegu USA Ski Teami psühholoogiga. Ta oli 2 nädalat seal ning tagasi tulles jagas eriti vingeid muljeid ja näitas pilte. Nii kift! 

17.veebruaril oli meil jälle üleriigiline vaba päev. Seekord siis President's Day ehk siis presidendi päev - siin rohkem aga suusapäev. Selleks ajaks olin aga teada saanud, et esmaspäeviti korraldab üks suusakeskus Maverick esmaspäevi ehk siis esmaspäeval saab selle bensiinijaama kliendikaardiga megaodavalt päevapileti suusakeskusesse. Otsustasingi sellel võimalusel sarvist haarata ja juba ma olingi mäel! 

Lisaks sain teada, et igas USAs on igas suusakeskuses üks rinnahoidja puu. Jah, inimestel on komme sinna liftilt oma rinnahoidjaid visata.. ja nagu sellelt puult näha, siis ka kõike muud. Näiteks nägin ma videokaamerat, hularõngast ja mitmeid kaelakeesid. Heh, on ikka komme!

Brightoni suusakeskuse bra tree

Pärast tervet päeva mäel (tuleb ju võimalusest ikkagi maksimum võtta) olin täitsa läbi ja kõik lihased valutasid. Siiski aga nälg näpistas ning otsustasime sõbraga minna sushit sööma. Proovisime seekord põlevat sushit.

Siis algas 3 päevane nädal (esmaspäev oli ju vaba) aga see oli väga raske nädal, sest toimusid vaheeksamid. Just nii, pool semestrist sai läbi ja meie kevadvaheaeg ootas juba ukse ees. 

Eksamid said kiirelt ja üpris edukalt tehtud ning kätte jõudis meie varajane Spring Break. Varajane sellepärast, et meil on eriline akadeemiline plaan ja kevad vaheaeg on veebruari lõpus, mitte märtsi keskel, nagu tavaliselt. 

Olin juba ammu eelmisel aastal ostnud uisutamise voucheri. Seega see tuli enne ära kasutada kui kesklinna uisuväljak suvepuhkusele läheb. Täiega lahe oli jälle üle väga-väga pika aja uiskudel olla. 

Ja veel käisime Hardo ja Samanthaga bowlingus. Seda mängisin viimati aasta esimestel päevadel, niiet midagi oli meeles ja tuli ka kasuks. Õhtut alustasime piljardiga, kus õppisin Hardole laheda mängu, mida saab kolmekesi mängida ja siis juba bowlingusse edasi. Esimese ringi võitsin mina.. teistega nii lihtsalt enam ei läinud. 

See on ikka uskumatu kui palju radu siin bowlingu kohtades on.. selles kohas oli umbes 40 rada ühes saalis ja seal oli vähemalt kaks saali. Ja inimesi oli palju ja ootama pidi ka. Elu suures riigis.. kõik on suur!

Õige pea saabus ka 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev. Olin seda päeva tegelikult oodanud, sest mul oli plaan. Plaan minna jällegi soodsat esmaspäeva nautima mägedesse. Selle tähtsa päeva puhul otsustasin loomulikult ka Eesti lipu kaasa võtta ja tulemus on siin: 

Ja muidugi ei suutnud ja ennast tagasi hoida ja saatsin need pildid ka Ringvaate üleskutse peale minupilt.err.ee. Järgmises saates sain teada, et minu pilt (see viimane) on valitud 30 parima pildi hulka ja seda näidati ka telekas. Äge! 

See nädal, mis algas Eesti Vabariigi sünnipäevaga oli meil täielikult vaba ning mina otsustasin ühe sõbraga koolist Las Vegasesse minna. Kuigi olen seal käinud, siis on see endiselt hea koht kuhu just meie varajasel kevadvaheajal minna. See on lähedal ja seal on piisavalt soe. 

Niisiis teisipäeval oli juba mägedest ja lumest kaugel ning nautisin sooja Las Vegase õhku. Jõudsime kohale teisipäeva õhtul ning hotell, kus ööbisime oli sel korral Flamingo. See asus Stripi ehk Las Vegase peatänava keskel ning sealt sai mugavalt edasi liikuda igale poole. 

Esimese päeva õhtul nägin ära Bellagio veeetenduse - see oli mulle küll juba õige mitmes kord mul seda näha, aga ikkagi oli see nii võimas ja suursugune. Lisaks nägin ära ka minu jaoks uudse Mirage hotelli poolt pakutava tulešõu. 

Selline oli vaade hotelli aknast!

Need mõlemad pildid tegin oma telefoniga - tulemus sai päris hea. Oli selline ilus päikeseloojumise valgus!

Tulešõu

Peagi oligi õhtu käes - sõime hotellis buffees ja seal oli šokolaadifondüü.. mmm. Ma kavatsesin küll kohe sinna alla joosta aga sõber hoidis tagasi ja soovitas ikkagi salatist alustada.

Järgmisel hommikul läksime kohe varakult päikest püüdma. Sellest oli siin Salt Lakeis sel aastal jaanuaris ja veebruaris veidi puudu. Kuna aga Vegases algas hooaeg nädala aja pärast, siis pidime leidma hotelli, kus on avatud bassein ja päevitusalad. Polnud probleemi ja see Hard Rock hotelli ala sobis suurepäraselt. 

Pärast väikest päevitussessiooni läksime edasi New Yorki poolele ning sõime ühes iiri pubis lõunat. See oli väga mõnus, sest saime väljas istuda ning mu sõbra sõber töötas seal baaris. Sai juttu rääkida ja niisama nauditud head ilma. 

Edasi käisin ringi nagu tavaline turist Las Vegases. Käisin kolmekorruselises M&M poes, Coca-Cola poes ja nii edasi.. 

Lisaks käisime lahedates kunstigaleriides. Kaks neist olid maasikufotograafide omad, üks skulptuuride ning viimane ja kõige muljetavaldavam oli klaasi galerii. 

Õhtul puhkasime veidi, sõime jälle, tegime väiksed mängud mänguaparaatides ning uni tuli ruttu. Seda enam, et järgmisel päeval ootas meid ees golf. 

Saabuski väikse reisi viimane päev. Hommiku poole käisin ringi Pariisis ja Veneetisas, mulle endiselt meeldivad need hotellid ja muidugi Pariisist võtsin hommikuks crossant'i. Käisin kiirelt veel mõndades kohtades, mis mulle olid silma jäänud või siis hea mälestuse jätnud eelnevatest kordadest. 

Jah..see on siseruum, millel on selline katus.

Vaatasin ka hotelli Flamingod üle.. No kui on ikka hotelli nimi Flamingo, siis peavad ju kuskil elus flamingod ka olema.. kuidas siis muidu?

Ja oligi aeg kiireks lõunsöögiks ning siis suundusime juba Painted Deserti golfiväljakule. Väljak oli väga heas korras ja nii kui ma kohe putigriinile olin astunud tuli minu juurde kohalik golfiõpetaja ehk pro. Alustas juttu, sest mul on ju ülikooli golfikott, seega ta uuris kus ma mängin ja mis mu tase on. Ta nimelt õpetab ka seal kohalikke noori ning tundus asjast teadvat. Seejärel lõin ma veidi soojaks ning läksime mängima. Ja juba esimesel rajal ühines meiega ka see pro. Tahtsis minuga mängida match-play'd ehk siis üks ühele. No mis mul sai siis selle vastu olla. Mängisime joogi peale. 

Väljak oli lahe, kuid see pro ütles ei lähiümbruses on paremaidki.. lihtsalt see oli meie jaoks hea variant kuna oli suht koht odav Vegase kohta. Mina mängisin päris hästi arvestades, et olin enne veel vähe harjutanud pärast talvepausi. 

Parim võitis ja selleks jäi siiski see pro. Küll oli ta aga imestunud, et lõin temast kahel korral pikemalt.. tema muidugi mängis kaugemalt ka aga ikkagi. Selle eest sain kiita. 

Edasi suundusime kõik koos mängukaaslastega (4kesi) Fremontile ehk siis vanale Vegase peatänavale. See oli nii lahe ja teistmoodi.. tal oli nagu katus peal ja seal liikusid veidi teistsugused inimesed. Äge, et ma sinna sattusin, ise ma poleks küll seda kuidagi üles leidnud, sest turistid käivad peamiselt Stripil ehk praegusel peatänaval. 

Nautisime muusikat ning neid eriti osavaid tänavakunstnikke, kes teevad mõne minutiga spreivärvidega valmis uskumatud kunstiteosed. Veenduge ise:

Lisaks käisime veel mõnes lahedas ja omanäolises baaris ning ajasime peamiselt golfijuttu. Õhtu lõppes mõõdukal ajal, sest järgmisel päeval oli vaja võtta oma seitse asja ja kodu poole teele asuda. 

Kojusõit läks hästi.. eks ta tundub alati pikem kui mõnda põnevasse kohta sõita. Jäin selle minireisiga väga rahule, seda enam, et esmaspäeval suusatasin mägedes ja teisip-reede olin päikse käes. Ja laupäev-pühapäev jäi veel kodutöödeks ning väikseks golfiks. 

Ja pühapäeval, 2.märtsil küpsetasin vastlakukkleid. Tean, et õige päev oli teisipäev, aga nädala sees mul küll selleks aega pole ning Hardo ja Samantha said ka pühapäeval tulla. Hardo polnud neid vast oma 4 aastat saanud ning mul oli rõõm talle neid pakkuda.. ja muidugi ka ise maiustada. Nii head tulid! 

Ja veel..Sain kätte oma uued golfikepid. Pidin olude sunnil ostma uued ning tänu heade golfisõprade toele sain küll parimad võimalikud välja valida. Aiäth veelkord toetuse eest! Nüüd võib uus hooaeg alata ning minul on juba motivatsioon ja võistlushimu korralik! 

Nüüd olengi tagasi kooli ja trennide lainel. Ega see lihtne pole, aga ained on huvitavad ja siin paistab iga päev päike, mis lihtsalt motiveerib asjadega ühele poole saama ja trenne tegema. Ja ega need võistlused ka enam kaugel pole!

Olge mõnusad, 

M.