Unustamatutest seiklustest New Yorki ümbruses

Nüüd on kohe kindlasti juba aeg väikseks ülevaateks minu hiljutistest tegemistest. Käes on juba märts ja aeg võtta kokku veebruarikuu tegemised. Ja ütlen kohe ära, et see oli megalahe kuu ning praegune postitus valmib ülipositiivse emotsiooni pealt teel tagasi Salt Lake Citysse.

Veebruari alguses oli koolis nagu ikka palju teha ja trenne ka ikka igapäevaselt. Oli ka vaheeksamite aeg ja siblimist kui palju. Kõik sai edukalt tehtud ning preemiaks 11 päeva koolivaheaega!

Enne aga kui oma imelisest vaheajast räägin siis natuke sellest mis veel enne korda saatsin.

Nii, 12.veebruar oli vastlapäev. Kuna kõik ajasid mind oma vastakuklite piltidega hulluks, siis uurisin järgi kas Rootsis on ka vastlapäev ja vastlakuklid. Tuli välja, et muidugi on, kristlik püha ju. See aga tähendas, et mina läksin pärast kooli poodi kardemoni otsima ning õhtuks valmisid päris meie enda tehtud vastlakuklid vahukoore ja vanaema mustsõstra moosiga. Kas saab veel midagi paremat tahta kui olla teisel pool maakera kus vastapäeva ei tähistata aga süüa enda tehtud vastlakukelid? Igaljuhul need tulid välja väga maitsvad ja me olime uhked enda üle. Lisaks kutsusime ühe USA sõbra ka külla ja õpetasime talle neid sööma.. ta muidugi sõi seda nagu burgerit ja siis see lagunes tal ära. Me aga seletasime, et mütsike tuleb kas enne või pärast eraldi ära süüa.

otse ahjust!

Järgmisel õhtul meie vastlakukli pidu jätkus ja külla tulid veel kaks sõpra.. Üks neist ameeriklane ja temalgi ei tulnud nende söömine kõige paremini välja. Õnneks neile aga maitses!

Siis tuli ju kohe sõbrapäev. Sel päeval sain kingituse oma parimalt sõbralt avada. Sisu jääb aga saladuseks kuid võin öelda, et üllatusin ja sain vajalikke asju. Eks kinkija ikka teadis mis on hea! :)
Sõbrapäeval tulid meile Erikaga külla kaks sõbrannat ning me kokkasime üheskoos hea õhtusöögi ja hiljem maiustasime jäätisega. Meil siin viimasel ajal ongi päris palju inimesi külas käinud, kas siis tähtpäevade puhul või lihtsalt Erikat vaatamas.

Rikke, Erika, Tonje!

Kui jutt juba Erika peale läks siis sellest niipalju, et tal on endiselt peapõrutus ja see on ikka päris hull, ta pidi terve nädala veel koolist puuduma ja kodus valget lage passima. Õnneks nüüd, kui õnnetusest on möödas rohkem kui 3 nädalat, teeb ta edusamme aga ega asi veel päris korras pole. Paranemine võtab ikka aega.

Midagi teiselt rindelt: selle vastlapäeva-sõbrapäeva nädala lõpus aitasin ma koolis korraldada sellist üritust nagu National Girls and Womens in Sports Day – ehk siis tüdrukute ja naiste üleriigiline spordipäev. Meie kool alati korraldab seda ning kuni 14 aastased tüdrukud saavad tulla meie kooli mõnda spordiala proovima, mida õpetavad meie kooli sporditiimide tüdrukud. Oli pikk päev aga kõik läks väga hästi ja sujuvalt. Laste vanemad muudkui tänasid, et sellist üritust korraldame. Kokku sai iga tüdruk valida endale kolm spordiala ning üks nendest oli ka golf. Mina ja mu tiimikaaslane õpetasime ühe sessioni ka seda.

Brandi õpetas puttamist..

..ja mina võrku löömist (mis just ei olnud kõige turvalisem aga saime ilusti hakkama)

Nädalavahetusel oli meil jälle üks õhtusöök Skandinaavia rahvaga. Nimelt kahel sõbral olid õed-vennad külastamas ning siis tegime ühe suurema õhtusöögi The Squattersis.

hea seltskond!

18.veebruar oli USAs President’s Day, ehk presidendi päev ja seda tähistatakse siin vaba päevaga. Sel päeval ma muidugi õppisin eesolevateks eksamiteks ja tegime ka tiimikaaslastega golfi harjutuspäeva. 

19-21. veebruar tegutsesin peamiselt kooli ja trennide lainel. Sooritasin muidugi eksamied ja kui see kõik tehtud sai siis ...

Lendasin ma New Yorki!

Nonii, nagu ma juba teile varem teada andsin lendasin külla ühele armsale Eesti perele, kellega kohtusime alles detsembris täiesti juhuslikult. Nad olid mind lahkelt nõus koolivaheajaks vastu võtma ning ma juba ei jätnud sellist võimalust kasutamata.

Lendasin reedel, 22. veebruaril ja maandusin Newarki lennujaamas kell 17.30 ning siis algas kõik see maagiline avastamine. Esmalt läksime pereisa, pereema ja pereema emaga otse lennujaamast New Yorkis asuvasse Eesti Majja ühe Eesti naise sünnipäeva tähistamisele. Seal saime täis ekskursiooni küll üsna väikses kuid üdini koduses Eesti Majas. Ma olin sellest ikka korralikult vaimustuses. Eestlased ajavad seal lihtsalt suurepäraselt oma asja. Annavad välja ajalehte Vaba Eesti Sõna, korraldavad lastele (ja ka täiskasvanutele) eesti keele tunde, korraldavad üritusi ja hoiavad kokku.

eestlaste oma ajaleht USAs

Pärast ekskursiooni suundusime edasi Eesti Maja baari.. sünnipäevalisi (ja ka lihtsalt kohviku külastajaid) hakkas vaikselt kogunema. Ühtäkki leidsin ennast suure hulga eestlaste seast keda ma veel ei tundnud aga kellega kohe juttu alustasime. Tüüpiline seis oli selline, et on naine, kes on eestlane ning tal on USAst (või mõnest muust välisriigist) mees ning neil on lapsed ja nad elavad erinevates New Yorki või New Jeresy osades. Seal on niivõrd lahe kogukond ja ühtekuuluvustunne, et just seda mul praegu vaja oligi. Nagu üks USA mees ütles mulle seal, et eestlastega rääkides saad kohe neist aru või kuidagi mõistad neid kohe, sest tead nende tausta. Meil on kõigil mingis mõttes ühine taust.

Pidu läks käima – toodi palju lilli, räägiti juttu nii, et suu ainult käis, tutvuti uute inimestega, joodi pirnisiidrit (seda siin ju ei ole!) ning head šampust ja söödi äsja valminud kringlit. Lisaks oli seal veel ka köök avatud ning mina sain oma kotletid praekartuli ja porganitega ikka söödud. Nii kodune ja maitsev!

Menüüs oli peale kotlettide veel seljanka, guljašš, rummikook ja lihapirkuas. 

Oli päris raske lahkuda ja pidime selleks ikka mitu katset tegema enne kui tulema saime. Enne seda kirjutasin tervitusõnad ka NY Eesti Maja baari Piiblisse.

Eesti Maja ongi just seal, sest leiti maja kus oli pääsuke keset põrnadat ning see sümboliseerib meie rahvuslindu. 

Hilistel õhtutundidel võtsime pereisa vanemate juurest lapsed (Mia ja Amanda) peale ning läksime koju. Majja, kus sain veeta järgmised 7 päeva ning mis asus Denvilles, New Jeresy osariigis. Suurem tüdruk Mia aga ei soovinud kuskil mujal magada kui vaid ainult minuga minu voodis. See oli nii siiras ja armas. Nii me siis magasime tublisti terve öö koos.

23.veebruar

Kuna oli laupäev siis pereisal-emal oli vaba päev ning otsustasime Princetonisse sõita. See on Denvilleist umbes tunni aja kaugusel. Ilm oli sel päeval küll nutune aga see abosuluutselt ei seganud seda päeva nautimast. Esimene peatus oli meil ühes kanafarmis. Kui te nüüd arvate, et käisin kanu vaatamas ja mitte nii meeldivat lõhna nuusutamas, siis nii see ei olnud. Plaan oli küll kanu näha aga hügieeninõuete pärast me seda siiski teha ei saanud. Me aga ostsime farmi poest hästi palju värsket ja ilma igasuguste säilitusaineteta söögikraami. Mul on nii hea meel, et see pere ikka hoolib sellest, et toidulaual oleks värske ja tervislik toit. Siin USAs ei ole see nii iseenesest mõistetav kui Eestis. 

kõik on värske!

Edasi läksime Princetoni kesklinna. Jalutasime mööda väikest aga armsat peatänavat ning jõudsime kuulsa ülikoolini. Nimelt Princetonis asub üks väga vana (aastast 1746) aga suur ja populaarne ülikool. No see oli ikka väga suur – nagu väike küla põhimõtteliselt. Samas olid seal vanad majad ja see mõjus kuidagi nii suursuguselt.

lapsed teel ülikooli..

Siis suundusime raamatukokku kus tegime väikse pausi ja vaatasime kuidas Hiina uut aastat tähistati – suurte kostüümide ja tantsuga.

Järgmine käik oli meil õunafarmi. See oli omaette kogemus – nii palju erinevaid õunasorte mida sai ka kohapeal proovida ning seejärel soetada. Lisaks muidugi kõiksugu küpsetised ja keedised õuntest. Tegime jälle tervislikke sisseoste. Seejärel suundusime farmipoe kõrvalmajja kus oli tol päeval tasuta (õuna)veinide degustatsioon. Niisiis saime proovida 5 veini ning ühte imehead hõõgveini. See oli minu esimene veinide degusteerimine ja see oli nii lahe! Mulle meeldisid enim valged veinid (mõlemad sisaldasid õunu) ning isetehtud hõõgvein jõhvikate ja õuntega. Kõigile teistele maitses ka ning nii siis me väljusimegi sealt kolme veiniga.

farmis valmistatud keedised ja moosid

wine tasting!

Peale uhket õunafarmi külastamist läksime külla ühele perele, kus naine on eestlane ning mees Columbiast nii nagu minu pereisagi. Ringi tatsas ka pere esimene laps. Nende maja oli väga suur ja uhke, meile pakuti kartulisalatit ja see oli nii imehea. Millal ma viimati kartulisalatit sain? Ei mäleta, jälle mu maitsemeeled elavnesid ja tundsid Eesti toidu maitset. Õhtu oli lahe, räägiti kõike uut ja huvitavat, sain rohkem jälle teada kuidas üks tubli eesti naine saab hakkama välismaalasest mehe, väikse lapse, võõras riigis elamise ja suure majapidamisega. Õhtul kojusõit ja päev oligi jälle kiirelt läbi saanud. 

24.veebruar

Eesti sünnipäev ja ma vaatasin eestlaste keskel televiisorist otseülekannet presidendi vastuvõtust, lugesin presidendi kõne ning tundsin et ma olen nagu Eestis. Päeval käisime lastega mänguväljakul ning vanaema tegi hullult maitsva õhtusöögi. Lisaks avasime eelneval päeval ostetud ja maitstud õunaveini. Õhtu lõpuks tegi vanaema veel ka õunakooki. Sellest parem oleks saanud olla ainult oma päris kodus Eestis. Elagu Eesti!

25.veebruar

Hommikupoole olin kodus nind mängisin lastega, pärastlõunal käisin New Yorki kesklinnas. Siin samas linnas elab üks väga tore Eesti tüdruk Mari-Liis, kes hoidis selle pere lapsi eelmisel aastal ning on nüüd tagasi Denvilles töötamas. Kuna temal ja tema silmarõõmul Steveil oli esmaspäev vaba päev, siis nad olid nõus mulle New Yorki näitama. Läksime linna, parkisime auto ära ning edasine toimus omal jalal. Seal täitsa kesklinnas on ikka väga pingeline autoga sõita – kõik sõidavad hästi agresiivselt ja kuidagi väga närviline on see liiklus seal. Niisiis, esimene peatus oli Vapiano söögikoht. Uskumatu, ma ei teadnud üldse et New Yorkis selline koht on ja seega ei osanud uneski näha, et saan seal juba enne Eestisse tulekut einetada. Läksime sööma, mina sõin ühe hea pizza ja jäin sellega väga rahule. Istusime ja jutustasime seal mõnda aega kuni saime juhuslikult tuttavaks ühe Eesti tüdrukuga, kes töötas seal managerina. Uskumatu, eestlane! Saate aru.. mul ei juhtu Salt Lake’is selliseid asju. Okei, ma saan aru, et see on New York ja seal juba on palju eestlasi aga ikkagi kohe esimeses kohas?! Igal juhul - vinge!

minu normaalsed sõbrad Vapianos! Mari-Liis ja Steve!

Järgmine peatus oli meil Times Square! Sinna otsustasime minna metrooga, sest olime kõndimiseks veidi liiga kaugel. Saingi jälle uue asja ära proovida. Süsteem on seal küll lihtne ja väga mugav. Ja siis tulime maa alt välja ja.. olimegi Times Squareil! Väga tuntud tänav just filmidest.. see on täielik reklaamindus mis seal on. Suured ekraanid, suured poed ja näiteks laste mänguasja pood, mille sees on nagu lõbustuspargi karussell ning hiiglama suured tegelased näiteks Legodest valmistatud Ameerika vabadussammas.

mina ja Mari-Liis Times Square'il

Filmidest tuntud tänav nähtud, asusime kõrvaltänavatele. Nähtud sain Broadway, kus asuvad siis kõik need maailmakuulsad ja suured teatrid. Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud ühtegi etendust vaatama minna aga ajagraafik oli selleks liiga tihe. Veel jalutasime mööda 5.avenued, kus on kõik eksulsiivsed firmade poed ja kus šhoppavad peamiselt rikkad ja kuulsad. Käisime mööda NBC stuudiost, kus tehakse ühte USA uudistesaadet. Nägime Rockerfeller Streedi kõrghoone ära ning selle ees asuva uisu-ja lipuväljaku. Muidugi leidsime ka Eesti lipu.

Rockefeller Center

Uisuplats Rockefeller Centeri kõrval. Eesti lipu leidsime ka!

Lõpuks soovisime leida mõnda head magustoidu kohta aga ei suutnud kamba peale otsust teha. Seega sõitsime tagasi Denville’i ning ostsime toidupoest 4 jäätist. No pidime kohe 2 jäätist ostma, sest need olid ühe hinnaga, siis aga Steve ütles, et hea diil ja vaevalt meile sellest jätkub, seega ostsime siis neli väikest jäätist 2 hinnaga. Mina ja Mari-Liis olime valmis minema aga Steve ültes selle peale, et te ikka ei oska jäätist süüa.. siis ostis ikka värvilisi nonparelle ja vahukoort ka. Ma lihtsalt naersin. Steve on muidu üldse hästi lahe – mõnusa huumoriga ning oskab-õpib eesti keelt ja osad väljendid ja laused tulevad tal hästi kuid vahel naljakalt välja. Niisiis ma ainult naersin kui Mari-Liisi ja Steveiga sain koos aega veeta.

jätsipidu

26.veeburar

Kuna nüüd juba oli mul aimdus olemas kuidas seal New Yorkis elu käib, siis otsustasin seekord ise bussiga teekonna ette võtta. Kõik olid tööl ja vanema tegeles terve päeva lastega. Niisiis läksin pärastlõunal bussi peale, jõudsin New Yorki kesklinna ning veetsin päeva endaga (me, myself and I). Niimoodi üksinda on ka vahel tore ringi vaadata – kaart käes ja oma tempo. Mulle sobib! Käisin siis veelkord mööda Times Square’i ja läksin mööda seda Central Parki. Seegi on väga kuulus ja suur park – tuntud nii fimidest kui ajaloost. Näiteks sain teada, et seal käivad väga paljud kohalikud elanikud ning mitte ainult sporti tegemas vaid ka lihtsalt sotisaliseerumas. Niisiis segunevadki seal kõiksugu rassid, sotsiaalsed staatused ning elukombed. Lisaks faktidest veel nii palju, et see park on 4 km pikk ja 0.8 km lai, omab väga palju skulptuure, mänguväjakuid, veekogusid, oma väikest loomaaeda ja nii edasi. 

see on nii võimas! Pilt võetud internetist

ja selline oli minu vaade - käisin vaid ühes otsas.

Käisin seal ära ja see oli väga lahe! Keset pilvelõhkujaid ja igasugu muid tihedalt koos maju on järsku 3.4 km² puid, teid, rohelust, mõni veekogu.. äge!

Siis seadsin sammud taas linna keskele poole ning pärast mõne poe külastamist võtsin ma metroo ning sõitsin lower Manhattenile, kus asub siis maailma finantskeskus. Käisin ära World Financial Centeris, mille Hudson riveri poolsest väljapäästust viis tee mind jõe kaldale vaadet nautima. Sealt nägin väga ilusat tuledes linna ja sildade vaadet ning sinna hulka ka Vabaduse ausammast. Seejärel läksin Wall Streedile ja nägin ära siis selle hoone (New York Stock Exchange (NYSE)), kus liiguvad igapäevaselt turuhinnad. 

minu vaade!

Peale seda käisin vaatamas uut Freedom Towerit, mis siis ehitatakse kaksiktornide asemele. See on juba peaaegu valmis ning sellest saab peale valmimist jälle kõrgeim pilvelõhkuja New Yorkis (praegu on selleks Empire State Building). Ja üldse nende kõrgete hoonete vaatamiseks ikka tuli küll pea kuklasse ajada, et tippu näha. 

uus kerkiv Freedom Tower

Seejärel oli plaan minna 911 Memorial Visitor Centerisse, ehk siis kohta kus asusid päriselt World Trade Centeri kaksiktornid ja millest nüüd on tehtud vaatamisväärsus. Kahjuks oli see aga kinni just sel ajal kui mina sinna jõudsin. Mis seal ikka, vähemalt näitan teile pilti. 

Kaks suurt auku, mis ongi originaalkohad WTC kaksiktornidele, nüüd jookseb mõlemasse auku ehk nö sügavusse vesi ja sinna on graveeritud kõikide hukkunute nimed. 

Pärast maailma finantskeskuse uudistamist läksin tagasi Times Square'ile ning sealt juba Port Authority bussijaama ja koju. 

Oli väga lahe päev ja ma nägin nii palju, et ei suuda ise ka ära imestada. Uni tuli kiirelt.

27.veebruar 

Sellel päeval ärkasin ma varem, et pereema tööle viia ning siis terveks päevaks enda käsutusse auto saada. Sõitsin autoga mööda mitmeid kiirteid kuni jõudsin Jeresy Gardens Outlettidesse.. ja ma olin seal terve päeva!! Hommikul kella 10st kuni õhtul 18.30! Käisin selle hiiglasliku 230 poe ja söögikohaga keskuse vist kaks korda läbi. Õnneks päris tühjade kätega koju ei pidanud minema. Ja kes ütles, et shoppamine ei ole sport? Ma olin igaljuhul täitsa väsinud pärast. 

28.veebruar 

Viimane veebruarikuu päev algas jälle uue ja huvitavaga. Nimelt viisin jälle pereema tööle ning sõitsin ise koju tagasi. Pärast mõnd asjaajamist läksin USGA Arnold Palmer Center for Golf History Muuseumisse. Täiega lahe, et just golfimuuseum sattus mul seal lähedal olema. Olid väga meeldivalt sisustatud tunnid jälle - õppisin ja lugesin seal erinevate ajastute ja inimeste kohta. Muuseumis olid Arnold Palmeri, Mickey Wrighti ja Ben Hogani toad eraldi ning siis veel the Hall of Champions kus olid kirjad kõikide suuremate golfivõistluste kõik võitjad ja näha nende võistluste karikaid. Edasi olid ruumid ajaloolises järjestuses alates The Dawn of American Golf ja lõpetades The Global Game ruumiga. Rändasin sel ilusal pärastlõunal läbi golfiajaloo. 

muuseum väljast

Arnold Palmeri tuba

karikate ja suurvõistluste võitjate nimedega tuba

Sellele võistlusele, ehk siis riikide vahelisele maailmameistrivõistlusele oli oma aken. Mina ju esindasin Eestit sellel võistlusel aastal 2012.

Ben Hogani hall

ja muidugi Tiger Woods!

Üks vinge käik jälle käidud seadsin sammud jälle ühe outlet kaubamaja poole. Sealt sain veel mõned superhindadega vajalikud asjad ja siis läksin pereemale tööle järgi. Temaga koos suundusime aga lennujaama - perre saabus kuueks järgnevaks kuuks Merili Eestist. 

Saime Merili kiirelt lennujaamast kätte ja sõitsime Denville'i.. kuid mitte koju vaid restorani, kus Mari-Liis ja Steve töötavad. SOGO - Japanese steakhouse, kus süüa serveeriti kohe nina all

Meil oli väga tore õhtu, mis jätkus hiliste tundideni Iiri pubis. 

1.märts 

Hommikul pidin kauem magama, sest eelmine päev läks päris pikalt. Kui aga pärastlõunaks saime välja puhatud seadsime Meriliga sammud jällegi New Yorki. Üks suur ja oluline asi oli mul veel tegemata. Esmalt käisime jällegi ära Times Square'il ja siis läksime Empire State Buildingu (pilvelõhkuja, hetkel New Yorki kõrgeim ehitis) 86ndale korrusele. 

Times Square

Plaan oli minna sinna vahetult enne päikeseloojangut, et siis näha linna nii päevavalges, hämaras kui ka õhtuvalguses. Kuna hetkel ei ole New Yorkis turisti hooaeg siis saime kiirelt üles ja kiirelt alla. Eriti mugav! Üleval saime ka tuuri, ehk siis saime kaardi vaatega neljast küljest ja väikse telefoni moodi asja, mis seletas meile mida me peaksime nägema ja mõni sõna lähemalt ajaloost tähtsamate asjade kohta. Ülevalt nägime ära järgmised minu jaoks olulised kohad: Brooklyn Bridge'i, Verrazano-Narrows Bridge'i (sealt saab alguse New Yorki maraton), Flatiron Buildingu, Ellis Island'i, Statue of Liberty, Chinatown'i, Wall Streeti, endise World Trade Center, nüüd uue peaaegu valmis Freedom Tower'i, sadama kuhu Titanic pidi saabuma, Hudson Riveri, East Riveri, Times Square, Central Park'i, Rockefeller Centeri, Yankee staadioni, St. Patrick's cathedrali, Chrysler buildingu.. ja paljut muudki. Pildid räägivad enda eest.

kaart, mis seletas meile millisest ilmakaarest me mida näeme. Väga kasulik!

See oli väga hea punkt minu reisile - nägin sealt ülevalt kogu linna ära ja panin lõplikult pildi kokku, et kus miski asub. 

Läksime bussiga koju ning kuna pererahvas oli küla peal otsustasin kiirelt Juubeli tordipulbrist kohupiima koogi valmis küpsetada. See tuli väga maitsev ning vähemalt sain neid kuidagigi külalislahkuse eest tänada. 

2.märts 

Hommikupoole käisime Tourne mäe otsas värskes õhus liikumas ning seejärel nautisime üheskoos veel minu viimaseid hetki. 

Mia

Viimased hetked koos kõigiga, kellega olin selle reisi jooksul tihedalt seotud!

Kell 3 päeval hakkasime lennujaama poole sõitma ja ma ütles ausalt mul pole enne nii sujuvat ja mugavat reisi olnud. Juba esimeses lennujaamas mingit tõmblemist polnud, sain rahulikult oma lennule minna. Lennuk oli tühi, seega sai korralikult laiutada ning lend jõudis 30 min varem. Dallases oli mul vahemaandumine - jällegi kõik oli super, sain natuke ringi uudistada ja õhtust süüa. Seejärel lennukile minnes oli mu koht ära vahetatud ning mind oli tõstetud esimesse ritta pärast business classi. Ehk siis minu ees ei olnud istmeid, sain rahulikult jalgu sirutada ja ilusaid linnavaateid nautida. Maandusin ja mu sõbranna oli mul kohe ilusti vastas, ei mingit külmetamist ega midagi. Tõi mu koju ning viis veel toidupoodi ka, et saaksin hommikuks  miskit söögipoolist varuda. Lihtsalt super!! Ma ei tea millega ma selle kõik olen ära teeninud aga seekord läks siis nii. Luban nüüd kooli rindel edasi rügada ja ka spordis endast parima anda. Olgugi, et reisil juba paljude unetundidega ei hiilganud siis kogesin nii palju vaheldust ja õppisin nii palju erinevaid väärtusi, mis panevad elama. Aitäh veelkord kõigile, kes sellele kaasa aitasid! 

Lõpetuseks lihtsalt väike mõttetera:

Kujutle, et on olemas pank, mis saadab sinu arvele iga päev 86 400 EUR. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest kas oled raha ära kasutanud, või mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja! Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86 400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse, hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ka ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu.Tagasiteed ei ole. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just täna. Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu. Aeg jookseb, kell tiksub! Tee parim mis sa suudad juba täna! Arusaamaks ühe aasta tähendusest, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast ära. Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem. Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga. Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist. Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha. Kui pikk saab olla sekund teavad pajatada inimesed, kes on läbi elanud raske õnnetuse. Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportlasi. Hinda iga hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada. Pea meeles, et aeg ei oota kedagi. Eilne on ajalugu, homne on müsteerium, tänane päev on kingitus! 

Mari