Suvi 2012

Armsad lugejad,

Mul on heameel teatada, et minu blogi on endiselt aktiivne!

    Vahepeal on märkamatult möödunud mõned kiired kuud ja olen tagasi Salt Lake Citys, Westminster Collegis, et jätkata õpinguid sport managemendi erialal ja mängida võimalikult hästi ülikoolitiimis golfi. Nüüd aga kõigest lähemalt ja just täpselt sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Elu lihtsalt läks liiga kiiresti ja põnevalt edasi, et ei jõudnud siia kokkuvõtvaid sissekandeid teha.. lisaks suvel Eestis oli mul eesmärgiks võimalikult vähe arvutit kasutada. Niisiis, kes lõpuni jõuab lugeda on võitja:

     Aprillis 2012 oli kõige olulisemaks muidugi esimese ülikooliaasta lõpetamine ja sellega kaasnev hullumaja. Kuna golfitiimiga pidime koolist just eksaminädalal puuduma, siis tegin enamik asju viimasel koolinädalal ära ja lõpetasin kooli 19.aprillil. See aga tähendas, et kohati pidi kirjutama kolm esseed, tegema kaks eksamit, valmistama presentatsiooni ja õppima veel kaheks aineks ühel päeval – aga üks päev kestab ju ikka vaid 24 tundi.

    
     Koguaeg püüdsin endale sisendada, et see on vaid üks nädal ja suur pingutus ning peale seda saan ma juba oma sõpradega siin puhata. Lõpuks saigi see edukalt läbi ja kõik tulemused olid väga head. Täiesti uskumatu, et ikka veel on värskelt meeles keskkooli lõpetamine ja nüüd olen juba oma esimese ülikooliaasta lõpetanud ja teist alustanudki.

     Seejärel, justkui preemiaks tuli mulle külla esimene sõber Eestist. Nädal aega oli suhteliselt vaba ajakava, väljas oli super ilm, saime Park Cityt uudistada, minu siinsete sõpradega nii grillida kui tsillida, korvpalli vaadata ja kesklinnas tuuritada. Samuti ei puudnud sellest graafikust ka golf! Niisiis minu viimane konverentsi võistlus hooajal 2011-2012 leidis aset 23.-24. aprillil Missoulas, Montana osariigis. Kuna A oli juba siin, siis ta reisis meie tiimiga kaasa ja sai mind võistlustel toetada. Võistlus oli meile sel korral eriti raske. Esiteks sain teada, et esimesed kolm konverentsi lähevad eraldi arvestusse ja viimase võistluse võitja saab pääsme NAIA Nationalsile, mis on siis meie liiga üleameerikalised meistrivõistlused. Niisiis toimus enne võistlust, pühapäeval meil autasustamine eelneva kolme võistluse kohta (2 sügisel, 1 kevadel). See läks meil väga väga hästi! Pea kõik said akadeemilised auhinnad, nii poiste kui tüdrukute individuaalvõitjad olid meie tiimist, tüdrukutega võitsime oma konverentsi, mina olin individuaalselt neljas ja lisaks sain pärjatud sellise uhke tiitiliga nagu Freshmen of the year, mille saab ainult üks tüdruk ja üks poiss. See siis tähendab, et kõikidest meie konverentsi koolide esimesel ülikooliaastal õppijatest olin ma parim nii golfi kui ka akadeemiliselt. Kahjuks aga viimane võistlus ei olnud meie jaoks edukas ja me ei suutnud sel korral võita, mis omakorda tähendas, et Nationalsile meil asja pole.

      Õnneks sellest midagi hullu ei olnud, vahest tuleb ka tugevaimatel tiimidel vastu võtta suuri kaotusi. Mina olin endiselt rõõmus, sest üsna pea, pärast võistlust Salt Lake Citysse naastes tulid meiega Ameerikat avastama veel kaks Eesti sõpra. Plaan oli juba ammu valmis.. ja selleks oli 9 päevane road trip Salt Lake City – Moab – Grand Canyon – Los Angeles – Las Vegas – Salt Lake City.

      Siis saabus üllatus: veel enne autoreisile asumist sai meie tüdrukute golfitiim siiski hea uudise, et olime kutsutud hoolimata kaotusest Nationalsile. Kuna olime hooaja jooksul näidanud head taset, siis alati saab võistluskommitee mõned tiimid valida, meie osutusime valituks! See aga tähendas, et algas kaks korda päevas tiimiga harjutamine. Mina harjutasin osa ajast koos tiimiga ja osa ajast road tripil olles. Näiteks kui Eesti sõbrad läksid Moabis ratastega kanjonisse seiklema, siis mina seadsin sammud kohaliku golfiväljaku poole.
  
      Road tripist: Reis oli muidugi võimas, eriti ilmselt sellepärast, et minulgi olid osa nendest kohtadest täiesti uued ja veel avastamata. Reisiseltskond oli hea, autosõit ei tüüdanuki nii väga ära, elu oli seiklus! Ma arvan, et pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, seega lisan hulga pilte ja siis saab meeleolust ehk veidi rohkem aimu. Muidu Moabis ikka liivakaared, rattamatk ja Jack Danielsi burger. Grand Canyonis paaritunnine matk alla oru poole, lõunasöök pikniku stiilis koos Eesti musta leivaga, meeletult võimas vaade ja autoga mitmete vaateplatvormide külastamine. Los Angeleses kohustuslik Hollywoodi, Beverly Hillsi ja Venice Beachi külastamine, juhuslikult muusikalile sattumine, Universal Studio ukse taga vesistamine, kahele meist NBA play-offi vaatamine ning siis juba New York Red Bullsi mäng koos Joel Lindpere väravaga. Las Vegases Treasure Islandi hotell peatänaval, päris Ameerika mäed, veešhow Bellagio ees, lõputu kõndimine, outletid ja pidu.

      

 Grand Canyoni meeletult võimas vaade

 Matkame Grand Canyonis

 Vahva reisiseltskond

Päikeseloojang Grand Canyonis

 Clippers - Memphis play-off

Los Angeles Venice beach

Los Angelese kesklinn 

 New York Red Bulls vs. Los Angeles Calaxy

 Õiged fännid elavad Lindperele kaasa Eesti särgis

 Beverly Hills!

 Meryl Streep!

Külastasime observatooriumit - kõige ägedam keemiliste elementide perioodilisuse tabel, mis ma kunagi näinud olen. Seal olid kõik ained purkides või mistahes võimalikul moel näha. 

Väljas on 38,3 C ja taamal paistab Las Vegas!

 Bellagio vee-etendus, kus vesi tantisb muusikarütmis

Pärast reisi veetsime eestlastega mõned head hetked Salt Lake Citys ja Park Citys.. kes mängis golfi, kes nautis viimaseid talvemõnusid mägedes suusatades-lauatades, 11.mail! Mina pidin sel ajal rohkem oma tiimiga eesolevateks võistluseks valmistuma. Ja siis juba lõpp hea, kõik hea ning sõbrad seadsid sammud tagasi Eestimaa pinnale, mina suundusin samal kuupäeval Tennessee osariiki, Greenevillesse väga suurtele võistlustele.

Pärast kolme lendu jõudsimegi Salt Lake’i suhtes teise USA otsa ning võistlusteks sisseseadmine ja väljakuga tutvumine võis alata. Ööbisime esmakordselt mitte hotellis, vaid koolimaja ühes väga vinges apartmendis, kus kõigil oli oma tuba aga viie peale jagasime suurt tuba ja kööki. Lisaks oli võistlus korralduslikult suurem kui siin tavalised konverentsivõistlused on. Toimus ka kohustuslik bankett avatseremooniaga kus tutvustati kõiki tiime ja tutvuti veidi omavahel. Seda võistlust võrdleksin Euroopa tasemel võistlustega, nii palju kui mina näinud ja käinud olen. Ja nagu arvata võite, polnud ka väljak kõige lihtsamate killast. Üpris mägine, muidugi väga kiired ja raskesti kalduvad griinid, kõrgete servadega bunkrid.. kõik mis käib asja juurde. Võistlus kulges meie jaoks õnnetult, sest jäime tiimiga esimestega cutist välja (cut on see, kui pärast mõnda võistluspäeva osad tiimid edasistele päevadele edasi ei pääse, ehk siis võistlus on lõppenud). Individuaalselt samuti polnud meist kellelgi sinna ettetotsa asja. Esimese kahe päeva individuaalsed tulemused:  http://www.naia.org/pdf8/845592.pdf?DB_OEM_ID=27900
Õnneks saime lennupiletid ümber vahetada ja jõudsime Salt Lake’i kaks päeva varem.

Möödusid veel kaks päeva, mil pakkisin kõik oma asjad kastidesse, kohvrid kojuminekuks kokku ning leidsin poodidest viimased kingitused. Üks õhtu enne minu äralendu Eestisse jõudis ka Johannese ema siia, et poja lõpetamisest osa saada ning veidi Ameerikat avastada. Hommikul alustasin oma reisi koju, jõudsin Eesti aja järgi 22.mail. Järjekordne pikk reis oli selja taga ning koju jõudes tahtsin lihtsalt olla ja mitte nii pea enam kuhugi reisida. Ma poleks elusees arvanud, et seda kunagi üldse öelda või mõelda saab, kuna olen päris suur reisihuviline. Aga 5 pikka ja 1 ülipikk lend peaaegu järjest ei olnud kõige kergem läbi elada.

JA NÜÜD SUVEST EESTIS:

Enne kui ma siin täpsemat kokkuvõtet hakkan tegema, tahan tänada kõiki inimesi, kes tegid selle suve nii unustamatuks! Te kõik olete mulle nii kallid ja veendun selles igapäevaga, mil veedan oma lähedastest nii kaugel, üha enam. Väga armasad olid hetked kui keegi ütles, et loeb mu blogi. Ja neid üllatusi oli väga palju. Supersuur aitäh teiele, see oli tõesti suur üllatus ja minupoolne tänu ning muidugi annab jõudu siia edasi kirjutada.

Ma ei teagi kust otsast alustada. Kõik need mõnusad koosviibimised Eesti stiilis olid nii südantsoojendavad, et mul polnud mitte mingit tahtmist augustis siia tagasi tulla. Ja aeg läks väga kiiresti, mis ka tähendab, et mul oli tegus, huvitav ja supertore suvi!

• Päev pärast maandumist mängisin oma koduklubis, Tallinna Golfiklubis, Eesti koondise katsevõistlusi. Ei tulnud kahjuks parim skoor aga sellest hoolimata pääsesin Eesti naiste golfikoondisesse.
• Korraldasin Vändra rattarallit, 2.juunil 2012. Suurepärane kogemus jälle, mis aitab mu tulevikutööle kindlasti kaasa.
•  Veetsin mõned nädalad Otepääl, Eesti suusatajate mekas ning nautisin vahelduseks koduperenaiseks olemist ja veidi ka treenimist. Samuti käisin tavapärasest rohkem Otepääl golfi mängimas.
• Oli minu kõige parema ema suur sünnipäev!
• Järgmisel päeval läbisin Aegviidu metsas 3 h ja 40 min matka! Ellu jäin!
• Veetsin rahulikku aega Kuusalus, ühes supervinges maakodus. Sai muru niidetud, aiatöid tehtud, lihtsalt puhatud ja magatud, söödud superhead värksekapsa suppi, kooki küpsetatud ja kõike muud head ja paremat tehtud. 
• Muidugi ei puudunud minu suvest ka jaanipäev ja selle tähistamine! Seekordne oli eriti meeldejääv, sest toimus vanade meestekatega rattaralli ja nägin oma kõige lähedasemaid sõpru kasvõi korraks.
• Käisin oma parima sõbra Joonase juures, Vääna tänavas peab ju vähemalt ühe korra ära käima.
• Külastasin Rockmantika Tanel Padari kontserti ühe äraütlemata vinge trioga.
• Võistlesin Eesti Lahtistel Meistrivõistlustel golfis ja ühtlasin külastasin ka Saaremaad ning oma vanaonu. Veendusin jälle, et Saaremaa on nii ilus ja armas, et seal peab vähemalt korra suvel ära käima.
• Harjutasin veel golfi ja seejärel võistlesin kolm päeva kestnud Niitvälja Karikal, mis õnnestus minul võita. Minu esimene Niitvälja Karikas! See oli minu jaoks üks suur ja tähtis võit, mis ei tulnud kindlasti lihtsalt.
  
  
  

• Juuli lõpus veetsin kvaliteetaaja Haapsalus, parima sõbranna ülivinges maakodus. Käisime mööda kohvikuid, Haapsalu armast linna, külapoes, aasal lilli korjamas, saunas, tegime värskes õhus aeroobikat, tutvustasin sõbrannale ja ta isale golfi, korjasime marju, küpsetasime kooke, vaatasime filme, päevitasime, tähistasime.. See oli parim sõbrannade aeg, mida endale soovida. Aitäh Stina!
• Samuti vinge Tartu ja Pärnu päev koos Stinaga!

• Kuna olin tihti Otepääl, sain tavapärasest rohkem oma Lõuna-Eesti vanavanematel külas käia ja aiamaalt igasugu värsket kraami tarvitada.
• Võrus toimu emapoolse suguvõsa kokkutulek, oli äärmiselt armas näha suguvõsa koos, eriti neid keda sagedasti ei näe.

•  Käisin glamuursel Suvegurmee kontserdil Kadrioru Lossi lilleaias ja veidi uudistamas ka Leigo Järvemuusikat. Järjekordsed elamused!
• Külastasin kino, vaatasin Jääaeg 3 ja Keelatud Tanstu suurepärast uut osa.
• Augustis võtsin viimast Otepääst ja valmistusin vaikselt Eesti Meistrivõistlusteks.
• Üks armas Kristel pidas maha uhke sünnipäeva Moostes. Superlahe oli!
• Otepääl olles külastasin mitmeid kordi Triinut ja käisime koos jooksmas.
• Vaatasin elus esimest korda Tristati triatloni.
• Mägisin Pühajärve ääres laskesuusatajatega võrkpalli ja nautisime koos puhkepäeva.
• Mängisin mitmeid kordi tennist ja ohh see tunne oli nii mõnus! Olen tegelikult väiksest peale hoopis tennisega tegelenud, golf tuli hiljem ja kui otsustama pidi, siis valisin golfi. Tennis jäi ära aga see meeldib mulle siiski üliväga.
• Suvel olin ka vabatahtlik European Mid-Amateur Championships võistlusel.
• Veetsin ühe päeva koos emaga Helsinkis mööda poode, kohvikuid ja tänavaid uudistades.
• Täitus aastapäev.Käisin Lennusadamas ja Jääaja Keskuses Äksis. Olen vaimustuses, et võin Eestist sellised muuseumid leida.
• Vanaisa suur sünnipäev Rõuges, kohal oli terve isapoolne suguvõsa. Üritus oli muidugi super.
• Mängisin Eesti Meistrivõistlusi golfi ja võtsin vastu kaotuse kolmanda-neljada koha kiires lõppmängus.

• Sain pääsme Maailma meistrivõistlustele Eestit esindama ja see on juba üsna varsti. Septembri viimane nädal! Hoidke silm peal!

Ma arvan, et võin küll selle suve kokku võtta sõnaga SUUREPÄRANE! Ma tõesti väga nautisin ja just seda aega koos äärmiselt kallite ja lähedastega mitte niiväga Eesti suvist ilma.

27.augustil tuli sammud seada taas Salt Lake City poole. Ei olnud kerge lahkuda ja hakata jälle igapäevaselt väga produktiivseks aga see aeg on nüüd käes ja juba on 12. september. Aeg lihtsalt lendab, nagu te ka sellest postitsest võite välja lugeda.

Mis on siis uus septembrikuus?

I  Olen ülikoolis nüüd teise kursuse üliõpilane mis tähendab, et mu staatus on Sophomore mitte Freshmen enam! Nii palju parem tunne on, kaks on ikka parem kui üks! 

II Elan ma nüüd uues kohas koos ühe rootslanna Erikaga. Ta on mäesuusataja ja tal on juba kolmas aasta ülikoolis. Meil sujub kõik väga hästi, koduks on apartment kus mõlemal on oma suur tuba, jagame vannituba, kööki ja mugava diivaniga elutuba. Lisaks on kõik hästi tüdrukutepärane ja armas. Pildid lisan järgmise postitusega, sest minu tuba pole veel täielikult valmis.

Saage tuttavaks - Erika!

III Tunniplaan on tihe aga nii ju mulle meeldibki, hetkel võtan järgmisi aineid: venitamine spordis ja elus, statistika, inimese anatoomia, makroökonoomia, kõneõpetus. Tunub huvitav ja on tore õppida midagi peale lihtsalt inglise keele ja akadeemilise kirjutamise. Õnneks aga need arenevad ka ikka edasi.

IV Mängin siin ülikoolitiimis endiselt golfi edasi. Sel aastal meil kahjuks pole väga hea tüdrukute tiim, sest kaks tüdrukut lõpetasid siin ülikooli ja treener ei saanud uusi tüdrukuid juurde. Aga sellest ei olene midagi, ma pean ikka sama hästi golfi edasi mängima ja sama palju harjutama. Treeningud on iga päev vähemalt 3 tundi ja sellest on ka juba veidi kasu olnud.
Esimene võistlus oli lihtsalt ühepäevane, 45 minuti kaugusel Salt Lake Cityst. See toimus 31.augustil ja ma polnud veel eriti kohanenud siinse aja ega õhuga. Mängisin 84 ja meil tiimiga ei läinud ka kõige paremini, üks tüdruk oli puudu ka.
Nädala pärast ootas meid ees tõsine golfimaraton: 4 päeva jooksul 90 rada golfi. Laupäeval, 8. septembril sõitsime Pocatellosse, Idahos, kus mägisime ühepäevase võistluse. Griinid olid ülisuper rasked ja ega löök ka kiita polnud.. tuli vastu võtta järjekordne ringi tulemusega 83. Sõitsime pärast mängu veel 5 ja pool tundi edasi Montana osariiki, Butte linna. Seal leidis aset meie selle aastane esimene konverentsi võistlus. Seega pühapäeval, 9. septembril mängisime harjutusringi ja 10. septembril 36 rada järjest golfi. Ja otsa veel 11.septembril 18 rada võistlust. Oli äärmiselt raske mäng, sest esmaspäeval, mil 36 rada mängisime (see on 10 tundi golfi järjest) olid Montanas väga suured metsatulekahjud ja kõik oli suitsu täis, nii et mägede piiri ei olnud näha.. ja seda sissehingata ei olnud üldse meeldiv ega tervislik. Samas väljak oli suhteliselt otse ja lai ning Par 71. Suutsin hoida oma palli mängus ja heade mõtetega püsida hetkes, mitte tulevas skooris. Mängisin 76-78-77 ja suutsin individuaalselt tüdrukutest võistluse võita! See oli aga võit, kus pigem teised mängisid halvasti kui mina superhästi, aga võit on võit! Ja siis pikk bussisõit koju ja vaja nüüd kooli nimel ka korralikult rügada.

Ja näete, olengi jõudnud oma pika jutuga tänassesse päeva! 

Peale selle: Mul on nüüd uues kodus ühel seinal endiselt teie saadetud kaardid, kirjad ja pildid. Aga seinal on veel palju palju vaba ruumi. Seega, kirjutage-joonistage mulle! :) 

Minu uus aadress: 

957 Garfield ave
Apartment D

Salt Lake City, Utah 

84105 

USA 

Seiniks aga kuuleme-näeme-kirjutame jälle! 

Kallistades, 

Mari