mõtlesin, et kirjutan siin paljude kooliasjade vahel millestki põnevast ka. Lihtsalt ei jaksa koguaeg konstantselt järjest avada uut word-i dokumenti kirjutada üks paber otsast lõuni valmis, see õpetajale saata ja siis uus word-i valge leht avada ja jälle uuega pihta hakata. Lihtsalt nii igav aga vähemalt saab mu võimsast listist nimega "kooli lõpuni on jäänud:" väga palju asju järjest maha tõmmata. Vot see on hea tunne!
Nonii, aga kerin siis pisut aega tagasi ja räägin mis vahepeal toimunud on.
Eelmine kord kirjutasin kui ees ootas jälle üks võistlus. Ja nii oligi. Lahkusime siis juba laupäeval kuna sõit oli niivõrd pikk et topelt väsitav oleks startida olnud pühapäeval. Uhasime terve päeva hommikul 8st õhtul 7ni välja kuni jõudsime lõpuks Lewistoni, Idaho osariiki. Sõit möödus isegi üllatavalt kiirelt, ilmselt sellepärast, et oma peades olime selle topelt hulluks mõlenud.. aga tegelt ei jõudnudki midagi erilist teha. Mängisime mingeid mänge ning sõime ja magasime kaks korda, vaatasime ühe filmi. Kohale jõudes käisime jooksmas, no see oli küll ainult ülesmäge aga siiski väga mõnus, eriti pärast 12 h bussis istumist. Kuna olid munadepühad siis käisime õhtul mingis buffees Easter Dinnerit söömas, siin ei ole mingit erilist munadepüha rooga, seega oli lihtsalt tavaline, hea ja maitsev õhtusöök.
Me olime hästi ilusas kohas, täpselt selline tunne nagu oleksime sel pildil mäe otsas elanud, sest vaade oli väga võimas ja hotell oli hästi kõrgel. Lewistoni läbib megasuur jõgi, mis on ühtlasi Washingtoni ja Idaho osariikide piiriks.Õhtul pärast õhtusööki ja pühapäeva hommikul pärast hommikusööki oli veel aega, et kodutöid teha. See juba käib student athleteiks olemise juurde, et vabadel aegadel kõik istume kuskil lobby ruumis ja kirjutame oma töid. Samuti oli selles hotellis isegi business center, kus saime oma töid välja printida. Täielik luksus ju.
Siis pühapäeval mängisime harjutusringi, väljak oli päris mägine aga mulle väga väga meeldis. Selline country club ja päris uhke, kõik oli hästi korras ja ilus. Griinid olid kiired ja väga korras, ainult et kalletega oli hästi imelik lugu. Palliga ühelt poolt augu suunas vaadates tundus, et kallet eriti ei ole aga teiselt poolt vastu vaadates näis nagu hull kalle.. seega oli raske arvestada mida usaldada. Niiet kokkuvõttes oli väga raske seal putata. Ja siis veel selline huvitav fakt, et väljaku range (ehk suur löögiala kus saab niisama neid palle lüüa ja korjama ei pea) oli seal vesi.. jah, tagusime lihtsalt palle vette. Õnneks olid seal erinevad märgistused ka mille pihta sai lüüa. Aga meile jäi hoopis arusaamatuks, et kuidas nad need pallid sealt kätte saavad? Siin väljaku pildid ka, kahjuks imelisest rangeist ei jõudnud pilti teha:
Ja selle pildi alla ei saa lisamata jätta, et sellel rajal tegi meie tiimi tüdruk võistluse viimasel päeval hole-in-one'i. Lipp oli küll aga vasakul ja üleval griini otsas. Ja kõige iroonilisem selle asja juures oli see, et ta isa oli sõitnud Califroniast kohale talle kaasa elama ja just sel hetkel mil tüdruk lõi, otsustas isa wc-d külastada ja ei näinudki hole-in-one'i. Pärast mängu koju sõites ja bensiinijaamas peatudes käskisime tal loteriipileti ka osta, ehk on õnnepäev.
Meie mängust ka. Tüdrukutega jälle võitsime ja astusime sammu lähemale conference'i võidule, mille võitja sõidab US Nationalsile. Meie parim tüdruk mängis superhästi ja tegi oma rekordi mängides 75-76-70. Mina mängisin paremini kui eelnevatel võistlustel aga siiski ei midagi roosilist veel. Loodan, et hooaja tippvorm siis tuleb Eesti võistlusteks kui ta praegu tulla ei taha. Mängisin 77-83-83.
.JPG)
Võistlust oli sellepärast ka tore mängida, et meil olid 5 tiimiliikme vanemad kaasa elamas.. ja näiteks üks ema tegi meile terve suure karbitäie šokolaadibrowniesid kaasa. Need reisisid treeneri autos, niiet saime vahepeal suu magusaks. Samuti olime ju võistlusel just lihavõtete nädalavahetusel ja siin saavad lapsed kingitusi.. niisiis said ka meie "väiksed lapsed" oma vanematelt igasugu pakke, mille sisusid me kõik koos teel koju tühjendasime.
Esimest korda suutsid ka meie poisid mängida kui tiim ning võita. Selle üle oli ka väga hea meel.
Võistlus siis oli kaks päeva, esmaspäeval ja teisipäeval, vastavalt 36 rada ja 18 rada. Ja võin öelda, et see võrdub täieliku surmaga. Kuna väljak oli mägine ja hullult oli üles-alla kõndimist siis mul olid jalad täiesti villis pärast esimest päeva. Ja mu golfijalanõud on juba ülivanad niiet väga imelik. Eks 10 tundi golfi teeb ikka oma töö.Pärast mängu olime kõik hullult väsinud ja kõhud olid hirmtühjad. Sööma ei jaksanud aga keegi minna ja seega tellis treener hotelli 8 XL pizzat ja tüdrukutele kõrvale ka salatit. Pärast nende ootamist läks ikka reaalne sööming lahti, kahjuks aga mitte väga tervislik. Siis kohe kohe puhkama ja magama. Järgmine päev jälle varakult üles ja teate see järgmise päeva 18 rada tundub nagu kiire 9 kui eelmisel päeval oled kaks korda sama palju mänginud.
Teisipäeval siis mängu lõppedes ja pärast lõplike tulemuste teada saamist pakkisime bussi ja asusime jälle teele. Teel sõime, magasime, õppisime, vaatasime 3 filmi aga Salt Lake nagu kuidagi lähemale ei jõudnud. Lõpuks jõudsime kohale kuskil 02.30 kolmapäeva varahommikul. See oli ikka ulme, järgmine päev pidi ju kooli minema, õnneks oli siis trennivaba päev ja sai natuke kooliasju teha ning puhata.
Edasi siis käisin kaks päeva koolis ja igapäevastes trennides kuni jõudis üle pika pika aja esimene nädalavahetus kui sain rahulikult kodus olla. Reedel mängisime hommikul kiire 18 ning kell 12 olin juba kodus. Oi, lausa terve vaba päev ju. Eks siis sai puhatud, õpitud ja õhtul sõpradega veidi meeldivalt aega veedetud.
Laupäeval pärast pikemat und mängisime 9 rada, sest oi, hetkega tuli lumi maha ja griinid olid valged. See on täiesti tüüpiline Salt Lake'i ilm. Aga ärge nüüd arvake, et see oli lai ja paks lumi mis kestab umbes nädala. See oli umbes 30-40 minutiga kadunud. Muidugi see väljak oli kõrgemal ka, seega siin all linnas vist sadas ainult veidi vihma. Ja edasi oli õhtul ikka umbes +15 kraadi sooja. Laupäeval veel sain natuke sotsiaalne ka olla ja oma kallite sõpradega Eestist suhelda. Ma polnud ammu kellegiga rääkida saanud, sest koguaeg on lihtsalt nii kiire. Laupäeval oli veel ka mu venna sünnipäev, palju õnne veelkord!
Tänane, pühapäev möödus jällegi rahulikult olles, mõnusalt hommikusööki ja jalutuskäiku nautides, õppides, trenni tehes ja siis jälle õppides. Lõpetan järgmise nädalaga kooli, mis tähendab, et koolis on jäänud käia NELI päeva aga mul on vaja teha umbes 10 suurt asja. Aga küll kõigega ilusti hakkama saan, sest motivatsioon on niiii põhjas kui olla saab.
Esiteks tean, et pärast seda nädalat saan lõpuks ometi puhata ja elada nii, et mängin golfi ning ei pea mõtlema saja kooli asja peale ja nii augusti lõpuni välja. Teiseks tuleb minu esimene sõber siia juba neljapäeval, niiet juhei, on mida oodata!
Ja nüüd ma lõpetan, elan järgmise hullu nädala veel üle ja siis kirjutan teile juba kindlasti hoopis rõõmsamatest asjadest!
Ilusat uut nädalat soovides,
Mari
